Karin Bachmann: hammustati keelde

Võibolla tuleks need, kes on valmis sehkendanud emakeeletundide kohustusliku protsendi alandamise eelnõu, viia korraks-paariks kättpidi kolmanda kursuse inimeste töid lugema: enamik tudengeid on hädas õigekirja ja lausete ehitamisega, ennast väljendatakse kohmakalt, massiliselt on sõna- ja mõttekordust ning kasutatakse ohtralt kõnekeelt (jou, kesse, toda). Siinjuures juhin tähelepanu, et ülikoolidesse pääsevad meie paremad pojad – see valitud ja targem rahvas.

Ka tuleks kasuks, kui needsamad seaduseandjad teeksid korraks lahti suhtlusportaali Orkut ja loeksid, kuidas inimesed näiteks pilte allkirjastavad või üksteisele testemonial’e (ehk tunnistusi) kirjutavad. 

Või võtkem mõned foorumid – mida arvata lausest, mille on teadaolevalt kirjutanud 33-aastane naisinimene: «Kuidas selle proneerimisega ültse on kas tulen enne vaatama või saab kohe ära viija.» (jutt käib ühest müüdavast esemest).

Ei, see ei ole üksik näide ja ei maksa arvata, et foorumites ja kommenteerimas käivad vaid rumalad inimesed – need on meie oma eestimaalased, kes taastoodavad neid kõverikke väärtushinnanguid ja väärteadmisi oma järeltulijate kaudu. Ahel muudkui pikeneb ja pikeneb ning paraku mitte nende võrra, kes unistavad eestikeelsest teadusest ja nuputavad, kuidas emakeelt piisavalt kiiresti ja tõhusalt teaduskeeleks arendada.

Väga paljudele jääb keskkool viimaseks kokkupuuteks eesti keele õppimisega ja niigi juurdunud arusaam, et keel meile sünnil kaasa antakse ja oluline on vaid enese elementaarne arusaadavaks tegemine, süveneb keeleõppe nudimisega veelgi.

Keele alatähtsustamine toodab hulkade viisi inimesi, kelle sõnavara on piinlikult kesine, ja seetõttu kanali-seeruvadki nii vestlus- kui ka mõtteteemad väga kitsastesse piiridesse, mis puudutavad igapäevaolmet, seeriafilme, ilmaennustust. Nojah, ropendamine ja vandumine ei kao ka ilmselt mitte kuhugi – välja elada on end ju tarvis.

Kõige kurvem ei olegi vääralt rääkimine – sest kui vigu tunnistatakse, on alati ka parandamise võimalus. Kuid ei valesti rääkijad ise ega ka ühiskond laiemalt peale mõne üksiku keelekõrva näi korrektset ja ilusat emakeelt oluliseks pidavat.

Pigem kaldutakse mugandusi ja lauskäpardlust õigustama; lihtsustamist, nudimist ja totraid sõnaveidrikke keelearenduseks ning «elusa keele» arenguprotsessi loomulikuks osaks pidama.

Keel koosneb sõnadest, mis üksikult ja kombineerides võimaldavad mõtteid edasi anda, ideid vahetada. Mis juhtub, kui sõnu jääb väheks? Mõtted tõmbuvad kokku, sest kui sõnu ei ole, siis millega sa mõtled? Visuaalide, märkide, sümbolitega. Kui aga pole antud oskust end kunstnikuna väljendada, siis kängubki mõte õige ruttu ja tallab vaid neid radu, kus sõnad olemas.

Kui koolis käsitletav kirjandus piirdub üksikute, 15 minuti kuulsusega teostega («Musta pori näkku»), mis keelt just parimas valguses ei näita, siis võib vestluste-kirjutiste taset ette aimata.

Ma ei tahagi midagi öelda selle raamatu keelekasutuse kohta – teemat arvestades võib see olla ainuvõimalik, pealegi on autor ju osav mõtleja. Kuid keelega mängida tohivad need, kes seda valdavad ja piire teavad – samamoodi, nagu hea tava taunib algaja näitleja «Hamleti» kallale sööstmist; mäng alaku alles siis, kui reeglid selged.

Ja mäng ei seisne gbd/kpt meelevaldses tarvitamises, tahaksin asemel tahax kasutamises või lausete anglitsismidega ülekülvamises. Osav keelemängur loob nauditavaid ning voolavaid, keeleliselt põhjendatud konstruktsioone, mis oma mitmekihilisuses terveid lugusid jutustavad.

ei valesti rääkijad ega ühiskond peale mõne keelekõrva näi korrektset ja ilusat emakeelt oluliseks pidavat.

Kui aga võrdlusvõimalused puuduvad ehk keelemängu tulemusest sündinud «lelud» antakse kätte mängu mitte mõistjale, siis jäävadki keelt ja sõnu meelde tuletama loetud lihtsakoelised, pahelisuse tõttu põnevad ning kõmu tekitavad raamatud, mis kuni uue samasuguse ilmumiseni öökappidel troonivad.

Raamatud aga, mille taga peab mõtlema ja kus leiduvad väljendid-konstruktsioonid end kohe kätte ei anna, jäävad hoopiski trükkimata. Sest inimesed mõtlevad teises, võõras ja üheplaanilises keeles,  mis vaid näiliselt sarnaneb Johannes Aaviku omaga.

Sõna ise ei valeta, kui teda ei väänata vale koostisosaks. Kahjuks on sõna vale eelduseks – et oleks, millega valetada või rääkida asjust, mida tahetakse näha. Ka on sõna mõtete eeltingimus.

G. Orwelli teoses «1984» räägitakse uuskeelest, millega taheti vana keel asendada, sest too ei täitnud piisavalt ingsotside ideoloogilisi vajadusi. Uuskeele põhiliseks eesmärgiks oli «....teha kõik teised mõtlemisviisid võimatuks./...siis on ketserlik mõte sõna otseses mõttes mõeldamatu, vähemalt sedavõrd, kui mõte sõltub sõnadest».

Sõnavara oli kokku pandud nii, nagu Partei tahtis, ja keel ei võimaldanudki ka kaudsel teel muude mõteteni jõuda – lihtsalt polnud neid millegagi öelda. Ja kui ei saa öelda, ei saa mõelda, ja kui ei mõtle, siis ju ei ole olemas – ei mõeldavat ega ka inimest (cogito ergo sum). Muide, «1984»-maailma uuskeeles puudus sõnatüvi «mõte»...

Emakeeletunnid ei peaks olema mitte ainult kogu alg- ja põhikooli ning gümnaasiumi vältel iga päev, vaid ka ülikooli algkursustel kohustuslik aine.

Mõistagi ei pea see käima teiste baasainete arvelt (oleks ju mõeldamatu, kui keegi hakkaks praegu rääkima matemaatikatundide vähendamisest!), aga et ka kõik teised ained õpitakse selgeks emakeele kaudu, peab keeleoskust pidevalt täiendama.

Hoonele tehakse vundament vastavalt tugevusarvutustele; raskuse kasvades esialgsest arvestusest suuremaks arvutatakse ümber ka vundamendi kandevõime ning täiendatakse vastavalt.

Kohustusliku hariduse vundamenti rajades tuleb ettenägelikult loota, et enamik harituid siiski hakkab teadmistekoormat ajapikku kasvatama – seega peab just alguse õpe olema ekstra tugev (pärastiseks jääksid viimistlustööd). Ja kui haridus piirdubki vaid gümnaasiumiga, sidugu ühiskonna eri klasse oskus hea emakeele võrdse valdamise kaudu üksteist mõista.

Nii et – hoiame keele hammaste taga ja ärme laseme teda ära võtta.