Mul on juba aastaid pisikene unistus, millest ma pole arvanud, et see võiks kunagi täituda. Sest ei ole ju kohta ega raha ja üldse on kõik keeruline. Lühidalt: ma tahan oma kitsetalu.
Kitsetalu unistusest sai kümne minutiga reaalsus
18. mai 2011, 15:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hollandlased Nils Roemen ja Juul Martin tulid «Teeme ära!» kunagise alustaja Rainer Nõlvaku kutsel Eestisse, et jagada tarkust ja kogemusi absurdselt lihtsas asjas – küsimises.
Just nende juhitud «Julge küsida» töötoas Domus Dorpatensises ma kümmekonnale inimesele oma unistust prooviks mainisingi. Ja mis selgus: mehel minu kõrval oli pakkuda kasutamiseks talu, üks tütarlaps aga teadis, kust saada esimesed kitsed.
Ära oota, küsi
Nils Roemen ja Juul Martin on töötubasid korraldanud ligi viis aastat. Roemen selgitas oma kodumaa näidete varal, et juba lapsi õpetatakse vaikselt ootama, kuni soovitud asi ehk kunagi nendeni jõuab. Mitte ise küsima, kas kellelgi vedeleb see kusagil kasutult.
Seda enam, et inimestel on tegelikult hea meel aidata ja see tekitab hea tunde.
Töötoa meetod on imelihtne – kokku saab hulk inimesi, kellel on erinevad huvid, ametid ja tuttavad. Inimene, kellel on küsimus, kirjutab selle tahvlile ning teised pakuvad lahendusi – mida abivajaja võiks teha ning millega nad saaksid ise aidata.
Lubatud on esitada täpsustavaid küsimusi, kuid mitte selliseid, mis algavad sõnadega «Aga kas sa oled proovinud näiteks...?». Selle asemel tuleb küsimus vormistada nõuandeks.
Kui nõusaaja on pakutut juba proovinud või on kindel, et see ei sobi, võib ta selle kõrvale heita. Negatiivset tagasisidet nõuannete jagajatele anda ei tohi – see võtaks ära kogu lõbu ja hoo, mis on oluline meetodi toimimiseks.
Mis minu kitsetalusse puutub, siis peale koha ja loomade pakkumise tehti hulgaliselt soovitusi selle promomiseks internetis, kordategemiseks talgute käigus ning ka rahasaamiseks fondidest või mujalt.
Näost näkku on lõbusam
Abiküsimiseks ei peagi alati kokku saama, kuigi näiteks Domus Dorpatensise tegevjuhi kohusetäitja Martin Noorkõiv arvas, et selliseid kohtumisi võiks Tartus korraldada ka edaspidi.
Palju lihtsam on abi küsida, kasutades sotsiaalmeediat, näiteks Facebooki või Twitterit. Hollandis on tehtud lausa kodulehekülg, millel on sadu tuhandeid kasutajaid ja kuhu laekub pidevalt uusi küsimusi.
Martin ja Roemen ei oleks tegelikult üldse pidanud Eestisse kohale tulema, on ju meetod nii lihtne, et selle saaks saata maailma ringlema ka lühikese kirjaga. «Aga inimestega kohtumine on palju lõbusam,» põhjendas Roemen. «Kirjad ja sotsiaalmeedia on võimsad vahendid, aga füüsiliselt kohtumise energiale võrdset ei ole.»
«Ja muidugi oleme alati unistanud musta leiva maitsmisest,» lisas Martin.