Peetri kirik kerkis rahva annetustest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peetri kirik Narva mäel mõjus 125 aasta eest nagu suurlinna katedraal.
Peetri kirik Narva mäel mõjus 125 aasta eest nagu suurlinna katedraal. Foto: Ants Linnardi erakogu

Tartu Maarja koguduse kiriku taastamise aade teritab tähelepanu ka Peetri kiriku vastu.


Emajõe ürgoru kõrgel nõlval seistes mõjub too kui iidne katedraal. Tegelikult on tema kogudus sama vana kui meie 1869. aastal sündinud üldlaulupidude traditsioon – 140-aastane.

Peetri koguduse kirik on aga oma uhkes monumentaalsuses seisnud Narva mäel 125 aastat. Nii et kui maarahvas Tartusse oma esimesele laulupeole kogunes, oli Narva mäel saksa käsitööliste seltsilt peoks üüritud aia taga alles lage maa.

Tiigi ja Pepleri tänava ristumiskohale ehitatud Maarja kiriku (1837–1841) ajalooliseks iseärasuseks on see, et ta oli esimene spetsiaalselt eesti kogudusele ehitatud kirik Tartus. Peetri kiriku iseärasus on aga see, et ta on samast, ent suureks paisunud Maarja kogudusest (seal olid koos maa- ja linnainimesed) eraldunud esimene Tartu linnaeestlaste kogudus.

Kiriku aga pidi Peetri kogudus endale ise ehitama.  
Kuhu uus kirik ehitada? Selles küsimuses «ei tahtnud mõtted kokku sündida». Üks mõte oli püstitada see südalinna Emajõe kaldale lihapoodide kõrvale (ilmselt praeguse haridusministeeriumi esisele alale).

Kui aga avastati, et ehitusplatsi põhjaks on sügav turbasoo, loobuti kalliks kujunevast ehitustööst. Hakati otsima kindlama põhjaga kohta. Et Ülejõele Jaama mõisa väljadele vastu Raadi mõisa piire oli magistraat kavandanud majaehitamise platse, siis otsustati ka uus kirik ehitada sinnakanti.

Ehitusraha annetustest


Kiriku ehitamiseks vajaminev raha koguti vabatahtlikest annetustest, koguduse liikmete majast majja «andeid küsimas» käimisest, näitusmüükide ja kontsertide korraldamisest. Ka magistraat andis linnakassast igal aastal kindla summa ja küsis toetust ka Tartu gildidelt.

Loomulikult eeldas kiriku ehitamine ehitusplaani. Tartu linna ehitusmeister Maximilian Rötscher joonistas selle peenikese linase riide peale. Kuid tsaaririigi «Sisemiste Asjade Ministeerium» polnud esitatuga rahul. Öeldi, et «ehitus- ja iluseadused» sugugi ühte ei sündivat.

Peterburi ehituskooli direktori soovitusel korraldati Peterburi Arhitektide Seltsis konkurss tingimustel, et kiriku ehitus läheks maksma 80 000 rubla, et kirik «oleks telliskivist ja gooti moodu ning mahutaks 3000 istet». Konkursi võitjaks osutus prof Viktor Schröter.

Kiriku ehituseks vajaminevad maakivid, Ilmatsalu telliskivivabrikust tellitud tellised ning puitmaterjal veeti tulevasele ehitusplatsile 1881. ja 1882. aasta talvel. 1882. aasta kevadel hakati alusmüüride jaoks kraave kaevama ja müüre laduma. 31. mail pandi kirikule nurgakivi.

125 aastat tagasi, 1884. aasta oktoobris peeti oma hoonekõrguse kätte saanud sakraalhoones esimene jumalateenistus. Istmed olid tehtud lihtsatest tellingulaudadest, altarilaud ja selle tagasein kaetud tapeediga, altari võreks pandud «universiteedi kiriku kingitud võre». Kantsli olid meisterdanud kohalikud tislerid.

Kiriku õnnistamise päeval kingiti Peetri kogudusele kaks altarilühtrit, kuus seinalampi, pruunist sametist tekk altari ümber, altaripiibel… Kinkijaiks oli edenenum osa tollastest Tartu eestlastest: pottseppmeister, päevapiltnik, raamatutrükkal, kiriku vöörmünder, poepidajad. «Redaktor Karl August Hermanni proua» oli oma käega välja õmmelnud jalavaiba. Nii alustati…

Kuid 1884. aastaks polnud koguduse ehitusmured veel lõppenud. Tuli jätkata annetuste kogumist kirikutornide ehituseks ja võlgade tasumiseks.

Hurda soovitus


Peetri koguduse õpetajaks oli kutsutud küll Jakob Hurt, kuid tollal Peterburi eestlaste Jaani kirikut teeniv Hurt soovitas enese asemele Wilhelm Eisenschmidti, kes oli talle tuttav kui aatemees rahvuslikkuse äratajate esimesest reast Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis ja Eesti Kirjameeste Seltsis.

Teravate lahkhelide tõttu Aleksandri kooli peakomitees eemaldus selle liige Eisen­­schmidt avaliku elu korraldamisest ja pühendus õpetajana, selle sõna kõige avaramas tähenduses, oma koguduse kaudu ümbrust humaansemaks muutma.

Et oma koguduse liikmete «hariduse tasapinna taset tõsta», asutas ta leeriõpetuse ettevalmistuskooli, sellest lootis ta välja arendada esimese eesti õppekeelega algkooli. Kui sai valmis õpetajamaja, kutsus Eisenschmidt enda juurde koguduse kõige vaesemad lapsed. Ta oli palunud üliõpilasi ja muid häid inimesi neid ilma palgata õpetama.

Kui Tartusse asutati eestikeelne külakoolmeistrite seminar, võeti Eisenschmidti leeriõpetuse eelkool seminari harjutuskooliks. Vene riigivalitsuse uue koolikorralduse nõudel aga seminar ja selle harjutuskool suleti.

Liivimaa rüütelkonnalt nõutatud 200 rubla suuruse toetuse eest leidis visa Eisenschmidt siiski kaks endist külakoolmeistrit, kes paar korda nädalas vaesematele lastele tähti, numbreid ja lugemist õpetasid ning piiblilugude tükkide tähendust selgitasid. Kohalik koolivalitsus keelas ka selle võimaluse ja nõudis kooli, kus õppekeeleks vene keel.

Dr Koppel ja Peetri kool


Oma emakeelse algkooli asutamise kava tõsteti uuesti päevavalgele 1901. aastal, kui Peetri kogudus oli suutnud ennast linna saksa koguduse eestkoste alt ära rääkida ja kirikuvalitsust oma iseseisvas toimetulekus veenda.

Peetri koguduse (tollal liikmeid 17 000) eestseisjaks sai kurgu-, nina- ja kõrvahaiguste eraarst Heinrich Koppel. (1920. aastal sai Koppelist emakeelse Tartu Ülikooli esimene rektor).

1901. aastal küsis ta ühel koguduse peakoosolekul: millist ehitust alustada, kas kirikule tornide või oma koguduse koolimaja ehitamist? Kohalolijad leidsid, et koolimaja ehitus on hädatarvilikum.

Lõppotsus tehti siiski üldinimlik ja kõlbeline. Et kõik koguduse vanemad liikmed, kes kiriku ehitamist ning sisustamist-kaunistamist (kroonlühtrid, kirikupingid, väike tornikell jm) nii suurte kui väikeste annetuste ja säästudega olid toetanud, oma südamesoovi täielikku täitumist näeksid, peeti õiglasemaks alustada tornide ehitust.

Et juba oli koguduses tublide käsitöömeistrite kõrval ka rohkem haritlasi (näiteks advokaat Kaarel Parts ja keeleteadlane Oskar Kallas), siis suudeti ka emakeelse kooli asutamise plaan venestusaja ahistavate seaduseaiste vahel osavalt oma eesmärgi poole juhtida.

Peetri koguduse emakeelse õpetusega algkool alustas oma tegevust 1906. aasta septembris, esialgu küll üüritud pinnal.

100 aastat tagasi, 1909. aasta kevadel, 5. mail pandi koguduse koolimajale nurgakivi. Uus koolihoone (arhitekt koguduse liige Georg Hellat) kerkis Peterburi maantee ja Peetri tänava nurgale. Seegi ehitus sai teoks tänu annetustele ja ühistundele.

Emakeelset õppetööd alustati Peetri koolis (hilisem linna X algkool) 1910. aasta sügisel.
Sõjaajal (1944) kannatada saanud koolimaja enam ei taastatud, sellest sai hoopis tööstushoone, ehitusmaterjalide tootmise tsehh.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles