Jüri Kõre: kriis kui võimalus

, Tartu volikogu IRLi fraktsiooni esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Kõre.
Jüri Kõre. Foto: .

Riigieelarve kärpimisele paratamatult järgnenud omavalitsuste eelarvete kokkutõmbamist on tehtud erinevalt: mõnel pool vaikselt hambaid kiristades, teisal riigiga vastasseisu õhutades. Tartus on kärpimist tehtud nagu kehva propagandaüritust.


Esimesena astus poodiumile linnapea, nõudes omavalitsustele tekitatud valu leevendamiseks regionaalminister Kiisleri vabastamist. Sten­­bocki maja seinad sosistavad, et valitsuse istungil hääletasid üks K- ja üks L-tähega algava nimega minister eelarvekärbete vastu! Saa sa siis aru, kelle tagandamist tegelikult taotletakse!?



Teises vaatuses tuli lavale juba rohkem tegelasi, Tartu volikogu suurim fraktsioon upitas üles rahvaasemike kulutuste kärpimisele kutsuva loosungi. Kisa kärpeprotsentide ümber oli palju, villa kokku hoitavate tuhandete kroonide mõttes aga napilt.



Koalitsiooni präänik oma liikmetele on nende istutamine linna äriühingute nõukogudesse. Ettenägelikult tõsteti veebruaris nõukogu liikmete kompensatsiooni, nii et ühes kuus võib liikmeseisusest teenida kuni 10 000 krooni. Pole paha, ütleks selle peale Rahvaliit!



Tuhandekroonine volikogu istungitasu on nende summade kõrval tagasihoidlik ja 10-protsendine kärbe loksutab tublimaid rahvaasemikke vähem kui tolmavalt linnatänavalt korjatud kirbu hammustus!



Erinevused püsivad


Omavalitsuste tulude langus on nii suur, et paratamatu on peaaegu kõigi tegevusvaldkondade kulutuste korrigeerimine. Seega võib kodanikule jääda mulje, et olgu minu vallavanem või linnapea ühest, naabrite oma teisest parteist, poliitika on neil lõpuks ikka ühesugune.



Nii see päris ei ole. Erinevused arusaamistes, milline on hea omavalitsus, on ja jäävad püsima.



IRLi seisukohast tuleks praegu silmas pidada järgmisi asju.



Esiteks, ei saa käituda nii nagu meesterahvast pühapäevakokk, kes köögis keskendub praegu ainult ühele tegevusele. Lõikamisele! Pisut rohkem tuleks mõelda tulevikule, sellele, kuidas suurendada omavalitsuste maksuautonoomiat.



Kuigi Tallinna linnavõimude tegemistest pälvivad rohket tähelepanu laenuplaanid, koolide remondi-renditehingud jms, on pealinna eelarve tuludes omateenitud vahendite osakaal märgatavalt suurem kui Tartu eelarves.



Teiseks tuleb põhjalikult läbi vaadata juhtimisstruktuur. Linnavalitsuse kavandatud muudatused on kindlasti mõistlikud, aga juhtimise tõhustamiseks ebapiisavad.



Tubli majandusmehena plaanitseb volikogu esimees Olev Raju vähendada volikogu ülalpidamiskulusid viiendiku võrra! Samas pole IRLi fraktsioonil kindlust, et alles jäävad kaks kantseleitöötajat suudavad ära teha kogu vajamineva tehnilise töö ja olla 100 000 tartlase ja 49 voliniku vahel piisavalt head vahemehed.



Näiteks Pärnu volikogu teenindab 4, Narva 8 ja pealinna oma ligi 20 tehnilist töötajat.


Juhul, kui allakirjutanu kartus on ennatlik ja viiendiku võrra väiksema eelarvega volikogu toimib sama hästi kui varem, siis on linnavalitsus olnud oma halduskulude 6–8-protsendise vähendamisega ilmselt liiga tagasihoidlik.



Rohkem paindlikkust


Ühe organisatsiooni eri tasandite juhtimiskulude erinevus ei saa olla nii suur, kolmekordne. Tartu linnavalitsus oma arvukate osakondade ja teenistustega on struktuurilt keerukam kui nii mõnegi jõukama Põhjamaa naabri oma.



Ilma põhjapanevate teadusuuringuteta, lihtsalt meie ja naabrite omavalitsustel lasuvaid ülesandeid ning haldusstruktuure kõrvutades saab järeldada, et näiteks osakondade arvu võib kindlasti vähendada kolme võrra. Tulemuseks on nii kulude kokkuhoid kui ka parem tegevuse koordineerimine.



Kisa kärpeprotsentide ümber oli palju, villa kokku hoitavate kroonide mõttes aga napilt.


Teenistuste struktuuri muut­­mine on võimalik veel suuremas mahus. Praegu on teiste tööd koopeerivaid ametikohti ja tegevusi, alates sünnitoetuse maksmisest, millega koopeeritakse riigi sotsiaalkindlustusametit, kuni parkimise korraldamiseni (kus vastupidi, vaatamata võimsa haldusaparaadi, menetlusteenistuse olemasolule makstakse olemuslikult tema kompetentsi kuuluva töö eest erastruktuurile, kõigi autoomanike armastatud ASile Ühisteenused). Kunagi võis selline paralleelsus mõistlik olla, tänapäeval enam mitte.



Kolmandaks tuleb läbi vaadata kõik ettevõtluse toetamise võimalused. Haldusterritoriaalse reformi hirmus omavalitsusjuhid ajavad valijatele kärbseid pähe juttudega, et oi kui lähedal nad praegu kodani­kele on. Sina ja vallavanem – need on peaaegu nagu üks ja sama isik. Ja kuidas nad haldusreformi järel teineteisest kaugenevad.



Tegelikult on kommunaalpoliitikud kodanikele kõige tähtsama asja – tööturu – suhtes tihti masendavalt ükskõiksed, s.t kodanikust kau­­gel. Praegu tuleks mõnelgi juhul loobuda ettevõtluse kaudsest maksustamisest. Tasku omanikud said üsna kiiresti aru, et ilma tasuta parkimiseta kliente ei tule.



Klientide arvu kasvatamiseks kesklinna kauplustes ja kohvikutes on samuti hädavajalik muuta parkimiskorraldus paindlikumaks. Kas tasub ühe parkijaid ohjava erafirma huve eelistada ebaproportsionaalselt kümnete teiste ettevõtjate huvidele? Tunniajase tasuta parkimise õiguse kehtestamine ei löö kesklinna autodest umbe. Küll aga lisab mõnegi kliendi selle piirkonna firmadele.



Mitte iga hinna eest


Neljandaks ei tohiks hambad risti pingutada tõusuaja kallite ja paindumatute projektide jätkamisega, vaid otsida eelarvet säästvamaid ja paindlikumaid lahendusi.



Kindlasti on tartlastele oluline lastehoiu parem korraldamine, kuid seda ei pea tingimata tegema tavapärasel viisil uusi linnalasteaedu ehitades.



Kui katoliku kool tahab ostutehingu õnnestudes avada endises lastekliinikus Oru tänavas 80 kohaga lasteaia ja kutsub linna selle projekti elluviimisel partneriks, siis tuleks see pakkumine vastu võtta. Uusehitusega võrreldes um­bes kaks korda odavam soetusmaksumus on tõhus projekti kasuks rääkiv argument.



Viimaste kümnendite jooksul on Eesti elanud üle kolm kriisi – ühe üleminekukriisi ja kaks turu tsüklilisusest tulenevat majanduslangust. Esmased kogemused, kuidas sellisel ajal toimetada, on olemas nii era- kui ka avalikel struktuuridel.



Kodanikud said juba 2008. aasta algul aru, et asjaood on halvad. Seda tõendab väga lihtne, kuid ilmselge tõsiasi – mullu detsembris alanud sündimuse langus.



Avaliku sektori kõikide tasanditeni, eelkõige omavalitsusteni pole kriisitunnetus veel jõudnud. Ühelt poolt püütakse elu korraldada endiselt tõusuaja mallide järgi, teisalt pööratakse häbematult vähe tähelepanu kasvavatele sotsiaalsetele pingetele. Aga see on juba omaette teema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles