Vilja Kohler: krooniline haigus ägeneb jälle

Haldusreform on Eesti riigi krooniline haigus, mis ägeneb majanduslikult raskel ajal. Tuletage meelde selle sajandi algust, kus muudkui joonistati uusi maakondade kaarte, kuid joonistamiseks kõik jäigi. Raha hakkas tasapisi jälle liikuma ning enam polnud mõtet ka jaurata valdade liitmisest.

Mis siis nüüd imestada, kui inimesed seda teemat enam tõsiselt ei võta, kuigi seda arutatakse, peetakse nõu, sõidetakse kogu Eestist kokku, raisatakse inimeste aega ja raha. Tartumaa üks vallavanem tunnistas paar päeva tagasi, et tal on haldusreformist ükskõik.

Vallad ja linnad on praegu niigi rahatud, mis tulemuse annab kahe vaese liitmine, küsis ta.
Kui demokraatiat enam vaja pole, kui ei ole tarvis, et kohalik rahvas saab oma elu üle otsustada, siis võiks selle vallavanema arvates taastada hoopis külanõukogud, millel polnud otsustamisõigust.

Nagu varem, nii alustab valitsus seegi kord haldusreformi taas väikestest ehk punnitab valdu kokku liita. Aga kui sant ei taha kõndida, siis valitsus ei saa teda sundida. Nüüdki loen siit-sealt juba eelmisest haldusreformihoo ägenemisest väga tuttavat juttu: reformi on väga vaja, aga mitte minu kodukohas või mitte nii kiiresti.

Seega olen täiesti kindel, et valitsus on meie selle kroonilise haiguse vastu võimetu. Midagi saaks aga valitsus ära teha küll, sest mingi osa haldusreformist sõltub siiski vaid meie ministritest. Miks ei võiks politsei ja päästeameti eeskujul teha siseministeeriumile alluvatest maavalitsustest neli piirkonda: Põhja-, Lõuna-, Ida- ja Lääne-Eesti?

Praegused maakonnad on ju ajalooliselt nõukogude aja rajoonide mälestus, rahvas selle jäänuki kadumist küll taga nutma ei hakka. Riigile alluv maavalitsus ei saa ju sellisele otsusele vastu hakata või rahvahääletusega asja nullida nagu ääremaal asuv vald.
 
Mis siis juhtub, kui meil on praeguse viieteistkümne maavanema asemel vaid neli? Ilmselt mitte midagi peale selle, et palgakulu väheneb kõvasti. Neli politseiprefekti ja päästekeskuse direktorit tulevad ju tööga toime? Kui neli maavanemat ei tule oma tööga toime, siis tasub haldusreform tõesti maha matta.

Kui nad aga siiski hakkama saavad, siis on ehk valitsuselgi kergem põikpäistele väikeste omavalitsuste inimestele selgeks teha haldusreformi plusse.