Mälestused kisuvad üha laulupeole tagasi

Esimest korda käis Valve Rehema veel kooliõpilasena Tartu laulupeol Tamme staadionil 1940. aastal. Toona õpetajate seminaris õppinud neiu sattus oma õpetaja Voldemar Kliimandi õhutusel laulma ka Miina Härma enda käe alla Härma helikunsti seltsi segakoori.

Lisaks olid Rehema õpetajateks kooliajal laulu «Mu koduke on tilluke» autor August Kiis ning õpetajate seminari lastekoorile laulu «Tiliseb-tiliseb aisakell» kirjutanud Leonhard Virkhaus.

Pisikust lahti ei saa

Rehema tunnistas, et kel korra juba laulupeol käimise pisik sisse on pugenud, ei see enam naljalt suurele peole minemata jäta. Vaid poja sünni järel 1947. aastal jäi Rehemal laulukaare all käimata.

Kogu see aeg on Valve Rehema laulnud just naiskooris, nii käib ta praegugi kaks korda nädalas Tiigi seltsimajas naiskoori Ave lauluproovis ja on dirigent Elvi Oolo ärgitusel laulupeole minejate nimekirjas.

Rehema pole enda sõnul küll päris kindel, kas ta sel suvel ikka peole jõuab. Tervis pole enam see. Ka eelmisel üldlaulupeol jõudis ta osa võtta küll üldproovist, ent pidu vaatas telerist. «Juba see, kui ma suure üldproovi ajal laval olin, andis mulle tõelise laulupeo tunde,» tõdes ta.

Laulupidu ei ole aga koht, kus viriseda halva toidu, kehva ilma või kõva küljealuse pärast. Vastupidi, see loobki kogu laulupeo melu.

Nii mäletab Rehema viiekümnendatest üht laulupidu, kus rongkäigu ajal algas meeletu äikesevihm, nii et vesi ulatus pahkluudeni ja rongkäigulised marssisid laulukaare alla paljajalu. «Rõõmuga läksime ja laulsime nii, kuidas vähegi saime,» meenutas Rehema.

Kui laulukaar juba rahvast täis oli, taheti pidu suure vihma tõttu katki jätta. «Laulu! Laulu! Laulu!» skandeeris aga rahvas ning lauljad alustasid lihtsate lugude nagu «Vares, vaga linnukene» ja «Sauna taga tiigi ääres» laulmist. «Siis tulid juba päris koorilaulud ja vist isegi Ernesaks dirigeeris ja pidasime nii vahva laulupeo ära,» jutustas Rehema.

Musi Ernesaksalt

Ka Gustav Ernesaksast on Valve Rehemal vaid helged mälestused. «Mina olin lilleviija, olen musi saanud Ernesaksa ja paljude teiste käest,» rääkis ta. Kui Ernesaks ühel laulupeol rahva nõudmise peale «Mu isamaad» juhatama tuli, seisis Rehema neljandas-viiendas reas kohe vanameistri silme all. «Siis olid täpselt tema emotsioonid näha, kuidas tal hakkasid pisarad voolama. Mina muidugi ka ei saanud enam laulda, mul olid ka pisarad silmas,» meenus talle.

Laulupeo korraldusliku poole muutumine paistab silma kas või ööbimistele mõeldes. Esimesed laulupeod möödusid Rehemal nii, et koolimaja klassipõrandale oli hunnik õlgi maha visatud ja igaüks vaatas, kuidas endale pehmema küljealuse sai. Siis tulid juba täispuhutavad madratsid, hiljem magamiskotid.

Praegu sõidavad koorid kogu Eestist Tallinna bussidega, aastaid on aga peoeelne meeleolu loodud juba ühistes laulupeorongides. Rehema meenutas, kuidas nais- ja meeskoorid käisid vastastikku üksteisel kõrvalvagunites külas ühiselt laulmas.

Valve Rehema soovitus:
«Esimest korda laulupeole mineja mõelgu sellele, et temale on see eesti rahva traditsioon kätte antud. Kas ta oskab oma isiklikud ebameeldivused ja probleemid, mida ta ei saa nii avada, nagu temale parajasti meeldiks, allutada sellele, et ta on suure kollektiivi liige? Tundku ta ennast niisugusena, kes suudab eesti laulutraditsiooni edasi kanda. Nautigu seda laulupidu ja leidku sealt seda, mis pakub rõõmu temale endale ja toob rõõmu ka kõigile teistele.»