Priit Pullerits: kas Veerpalu on maailma parim?

Saan norralaste ja rootslaste kahtlustest Andrus Veerpalu supervõimekuse kohta suurepäraselt aru. Kas teil ei tekiks kuri kahtlus, kui mees, kes pole võitnud ühtegi MK-etappi – hullemgi veel, pole jõudnud ühelgi etapil esikolmikusse –, edestab Salt ­Lake City olümpial 15 km klassikasõidus järgmist tervelt 36 sekundiga? Küllap tekiks, nagu tekkis Rootsi ajakirjanikel, kelle salateooriaid õhutas tagant kõrbenud favoriit Per Elofsson.

Kas teil ei tekiks kuri kahtlus, kui mees, kes on pikka aega olnud vigane ja pole pärast olümpiavõitu Torinos jõudnud MK-sarjas kordagi pjedestaalile – viimati oli tal sinna asja 2005. aasta märtsis Holmenkolleni 50 km sõidu järel –, teeb Libereci keerulistes oludes järsku sellist sõitu, et jälle ei saa keegi vastu? Küllap tekiks, nagu tekkis Norra ajakirjanikel, kelle salateooriaid puhus lõkkele Veerpalule 40 sekundit kaotanud parim norrakas Eldar Rønning.

See ei saa ju olla loogiline, millega Veerpalu on tiitlivõistlustel hakkama saanud. Niiviisi, pealtnäha ootamatult, võib kuldmedali välja võluda korra, aga mitte kaks, kindlasti mitte kolm ja ammugi mitte neli korda.

Spordis pole sageli loogikat, kui selleks mitte pidada Veerpalu ja tema treeneri Mati Alaveri oskust tippvorm alati tiitlivõistlusteks timmida. Sedasi on põhjust küsida, kas Veerpalu pole äkki viimase kümne aasta maailma parim meessuusataja.

Äkki oli Aftenposteni kolumnistil Bertil Valderhaugil, kes Veerpalu võidu järel Liberecis kõige innukamalt kahtlusi külvas, õigus vähemalt selles, kui ta oma hoogu lõpuks tagasi tõmbas, kirjutades: «Usun pigem, et tegu on ühe kõigi aegade parima suusatajaga.» On siis või?

Selle selgitamiseks tuleb arvud appi võtta. Jätame nii pretensioonika väite, nagu «kõigi aegade parim» kõrvale, sest võimatu on võrrelda suusatamise taset anno 2009 kas või 20 või 30 aasta taguse ajaga. Adekvaatse võrdluse saavutamiseks on mõistlik piirduda viimase kümmekonna aastaga.

Niisiis, loeme kokku need medalid, mida suusatajad on tiitlivõistlustel, olümpial ja MMidel, jaganud alates 1999. aastast Ramsaus. Jätame arvestusest välja MK-etapid, sest nende kaalukus on isekeskis väga erinev (keegi ei hakka ju väitma, et Can­more’i MK-etapi võit maksab sama palju nagu Hol­menkolleni 50 km võit).

Samuti jätame arvestusest välja teatesõidud, sest pole ju Veerpalu ega Jaak Mae süü, et nende kõrvale ei ole aastate vältel tekkinud veel kahte samal tasemel sõitjat, kes võinuks aidata Eesti neliku medalile. (Samas olen arvesse võtnud sprinditeatesõidud, sest seal on edukaks esinemiseks vaja vaid kahte meest.)

Alustame põnevuse kruttimiseks tagantpoolt. Aastail 1999–2009 on kuuelt MMilt ja kahelt olümpialt saanud kokku neli medalit soomlane Mika Myllylä ja rootslane Per Elofsson (sh mõlemad kolm MM-kulda) ning sakslane Axel Teichmann (kaks MM-kulda), kuid ainult Elofsson on võitnud ühe olümpiamedali, pronksi. Neli tiitlivõistluste medalit on veel norralasel Thomas Alsgaardil ja rootslasel Thobias Fredrikssonil, kel kummalgi on ka üks olümpiakuld.

Viie medali mehed on norralane Odd-Bjørn Hjel­meset ja sakslane Tobias Angerer. Aga võidumaitset on neist saanud tunda vaid Hjelmeset, ja sedagi kõigest korra, 2007. aasta Sapporo MMil 50 km sõidus.

Nüüd jõuame kolme edukaima meheni. Need on norrakad Tor Arne Hetland ja Frode Estil ning Veerpalu. Hetland on võitnud kuus medalit nagu Veerpalugi. Mõlemal on kaks MM-kulda, aga Het­landil on vaid üks olümpiakuld Veerpalu kahe vastu.

Jääb üle võrrelda Veerpalu Estiliga. Tjah, Estil on võitnud tervelt üheksa medalit, aga neist on vaid kaks kuldset. Olgu siin kõrvutuseks meeste medalid MMidelt: Veerpalu 2-1-0 ja Estil 1-2-3; ja olümpialt: Veerpalu 2-1-0 ja Estil 1-2-0. Kuigi Estilil on medaleid poole rohkem, siis vastake: kui oleksite sportlane, siis kumma mehe medalisaagi te valiksite?

Sellele küsimusele pole ju raske vastata. Seega järeldus: Veerpalu on viimase kümne aasta maailma parim meessuusataja. See ei ole subjektiivne arvamus. See on fakt.