Väikese Elisabeti jalad ootavad kõnniroboti abi

Vahelaane talus kasvav nelja-aastane Elisabet Luts on söaka ütlemisega tüdruk, kes paneb täiskasvanugi ennast kuulama. See, et tema jalad niisama söakad ei ole, teda ennast veel sugugi ei sega.

Näiteks kui jõuluvana viimane kord käis, näitas jõuluvana tüdruku ema poole ja küsis, kes see seal seisab. Elisabet ajas silmad suureks ja küsis vastu: «Mis küsimus see on?»

Elisabetile ei mahtunud nimelt pähe, et kui jõuluvana on juba tema juurde tulnud, kuidas ta siis tema ema ei tunne!

Elisabeti vanaisa Ako Luts ütleb, et ühest küljest on hea, et tüdruk ei ole oma segaselt käituvate jalgade pärast stressis. Teisest küljest peab aga Elisabet kasvades aina rohkem ja rohkem oma puuet teadvustama.

Tserebraalparalüüs

«Keha mehaaniline käitumine ja areng on otseselt seotud sellega, mis ülesandeid aju kehale jagab. Ning sellega, mida aju oma keha seisukorrast arvab,» sõnab Ako Luts.

Elisabeti puude kohta öeldakse meditsiinikeeles tsere-braalparalüüs. Laste tserebraal-paralüüs on üks levinuim liikumispuuet põhjustav haigusseisund lapseeas. Sagedasti on see seotud sünnitraumaga, ja nii see Elisabeti puhul ongi.

Viljandimaal Vahelaane talus elavad ja töötavad Elisabeti vanemad ja vanavanemad on kasutanud lapse tulevikku silmas pidades kõiki Eestis saada olevaid ravimeetodeid.

Nad on välja uurinud sellegi, et kõige tõhusamaid ravivõimalusi siin paraku veel ei ole.

Üks puuduv lüli näiteks on lastel kõnnimustrit luua aitav kõrgtehnoloogiline kõnnirobot. 3,5 miljonit krooni maksva roboti muretsemiseks ongi perekond Luts algatanud heategevusliikumise «Aitame liikumispuudega lapsi kõndima».

Elisabet on vaid üks paljudest, kes kõnnirobotit vajab.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht Auli Lõoke ütleb, et Lutsude kodanikualgatus on hea näide, kuidas aetakse mitte ainult oma, vaid ka teiste abivajavate laste asju. Liit on ettevõtmise heaks kiitnud ja sellele õla alla pannud.

Lõoke märkis, et Eestis puudub liikumispuudega laste register, kuid kirjanduse andmeil on tserebraalparalüüsi keskmise ja raskete vormide levimusmäär vahemikus 2 juhust kuni 5 juhuni 1000 elaniku kohta. 

Seega on niisuguseid lapsi Eestis 800 ringis, lisaks veel teiste haiguste ja traumadega lapsed ja noorukid, kes vajaksid kõnniroboti abi.

Annetajad peavad aga teadma, et kõnnirobot ei ole siiski imemasin, mis kõik lapsed sajaprotsendiliselt terveks teeb. Robot aitab palju, aga kõik sõltub liikumispuude eripärast, patsiendi motivatsioonist ning füsioterapeutide oskustest.

Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku direktor Rein Kuik ütles, et ta on selle masina omadustega nii palju kursis, et teab – see teeb füsioterapeudi töö kergeks ja ravi korraldamise lihtsaks ning täpseks.

Aparaat on väga hea, aga sedavõrd kallis, et ükski haigla seda endale oma raha eest lubada ei saa.

Üks sarnane kõnnirobot on Eestis siiski olemas, kuid see sobib ainult täiskasvanute treenimiseks ning asub Tallinnas.

Lastefond kaalub

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi tegevjuht Küllike Saar käis eile  lastekliiniku direktori Marika Kirsi juures plaani pidamas, milline võiks olla kliinikumi huvi kõnniroboti vastu ja kas ka lastefond võiks aidata raha koguda. Huvi on olemas.

Elisabeti ja teiste abiks

• Eraalgatuslik heategevusprojekt «Aitame liikumispuudega lapsi kõndima» kogub raha, et soetada Eestisse 4- kuni 12-aastastele lastele kõnnioskuse omandamiseks või taastamiseks kõrgtehnoloogiline kõnnirobot Pediatric Lokomat, maksumusega ligi 3,5 miljonit krooni.
• Ettevõtmist korraldab Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit.
• Üleeile oli annetustest kogunenud ligi 200 000 krooni, eile aga juba üle 330 000 krooni.
• Lisateavet annetusvõimaluste kohta otsi kodulehelt www.elisabet.elil.ee.