Lumi paljastab metsaasukate toimetused

Otepää kandis töötav keskkonnahariduse spetsialist Margit Turb, hiljuti trükist tulnud «Jäljeaabitsa» üks koostajaid, hoiatas juba eelmisel õhtul, et ideaalseid jäljevaatlustingimusi pole loota: tõotab vihmakest ja lumekest.

Tõotus täideti. Harvu raskeid räitsakaid langeb täielikus tuulevaikuses veel nüüdki. Sellest hoolimata esitleb Turb, aga veel rohkem teejuhiks kaasa palutud jahimees Jan Ruukel kohati sentimeetrise või paksemagi lumekorra alla peitunud jälgede lugemisel tähelepanuväärset kindlust.

«Siit on läinud nugis,» osutab Ruukel üsna udustele paarisjälgedele kurakäel.

Metsnugis liigub tavaliselt hüpates. Jäljerida koosneb enamasti paarisjälgedest, kus loom on asetanud oma tagakäpad täpselt esikäppade jälgedesse. Parema ja vasaku poole jäljed on lähestikku, üks teisest natuke eespool. (Jäljeaabits, lk 34.)

«Einoh, kärplane on ta kindlasti,» täiendab Ruukel, kui hakkan lähemalt pinnima, kust ta ikkagi nii kindel on, et just nugis, mitte kärp või nirk või hoopis mink. Eristada pole ju võimalik ühtki varvast ega küünist. Ruukel seletab midagi jälgede suurusest ja vahekaugusest.

«Tavaliselt paneb ta parema käpa maha eespool,» ütleb Ruukel, «aga huvitav, mis siis, kui on vasakukäpaline?» Saan aru, et ta ei looda minult adekvaatset vastust. Ja õigesti teeb.

Mõnekümne meetri pärast, üsna selgete kitsejälgede juures sikutavad Ruukel ja Turb lahti kaasa võetud mõõdulindi, mida võiks tarvitada kängurute kolmikhüppevõistlusel ja ikkagi jääks kaks kolmandikku mõõtevahendist üle.

«Viis meetrit, täitsa ilus hüpe,» raporteerib Turb. «Aga olen lugenud, et ta võib hüpata ka üle kuue meetri.»

Uurin Ruukelilt, kui tõenäone on sattuda siin Otepää-taguses laanes ilvesejälgedele. Ta arvab, et üsnagi. Alles kolm nädalat tagasi lasksid Vana-Otepää jahisektsiooni mehed, kelle hulka ka Ruukel kuulub, siin ühe metsakassi koeraga jahis.

Pärisilvese puudusel olevat võimalik läbi ajada pooleliitrise kokakoolapudeliga. «Sellega on jahimehigi esimese hooga haneks võetud,» naerab Ruukel.

Paigas, kus metsateed ääristavad viivuks kõrged nõlvad, hüppab ta uudistama tee alla maetud truubitoru otsa. Siin on nuuskinud rebane. Ruukel püüab sotti saada, kas rebane võis paarivaksase läbimõõduga torus hiljuti unenägusid vaadata. Vist siiski ei.

Pisut maad edasi, järgmise teekäänu taga satub Margit Turb orava lahtikaevatud panipaigale. Rusikasuuruse mustendava augu kõrval vedeleb purustatud pähklikoori, millel on imeõhuke jäine kirme. Järelikult on siin pruukosti võetud hiljuti. Vahest eilne õhtuoode?

«Siin on näha, et ta on istunud,» osutab Turb kahest suuremast ja kahest väiksemast käpajäljest koosnevale nelikule.

Orav liigub maapinnal alati hüpates, seejuures asetab ta tagajalad esimestest ettepoole. (Jäljeaabits, lk 7.)

Turb märgib, et sama skeem kehtib jänese puhul. Ja tõdeb, et lasteekskursioonidele tuleb alati ise «jänest teha»: lasta kükakile, pista käed tagumiku alla ja ehk paar küündimatut hüpetki teha. Ega vurlestunud suuredki alati taipa, kuidas saab joosta tagumised jalad eespool.

Järgmiseks märkab Jan Ruu­kel jälle nugisejälgi, seekord selgemaid. Turb mõõdab jäljepaaride vaheks 43 sentimeetrit. Oo-oot! Aga «Jäljeaabits» räägib 50–70 sentimeetrist!?

«Ehk oli tal kõht täis, ei tahtnud rabeleda,» leiab Ruukel mängeldes väljapääsu ning räägib huvitava loo sellest, kuidas nugis Karula rahvuspargis järjepanu mitu must-toonekure kurna nahka pani. Kotkaklubi mehed päästsid olukorra linoleumiga, mässides seda puutüvede ümber. Libe, kuramus, mõistis nugis.

Varsti näeme kahel pool teed saha lükatud hangedesse trambitud laia rada. Siit on läinud seakari. Ruukel tunneb seda seltskonda, kuhu kuulub koos põrsastega kümmekond looma.

«Siin me ei jahi, ainult söödame,» seletab Ruukel. «See on meie põhikari, kellest loodame järelkasvu.»

Suure tamme alt kääname vasakule. Poolesaja meetri peal on söödaplats, üsna tihedalt täis tipitud paaritolliseid sõrajälgi. Iga sõrapaari taga on sümmeetriliselt paar sõrmeotsast väiksemaid torkejälgi.

Erinevalt enamikust sõralistest asetsevad metsseal sõrgatsid nii madalal, et jätavad jäljendid ka kõval pinnasel. (Jäljeaabits, lk 44.)

Söödasõime kõrval vedeleb söömaaja jäänuseid – kaera-, nisu- ja herneteri. Häbitu loom, kas kährik või rebane, on poetanud siiasamasse oma kolm tõmmut julka.

«Kas rebase omad ei lähe mitte otsast hästi peenikeseks?» vaatab Turb abiotsivalt Ruukeli otsa, kuid too raputab pead. Kui kindlalt ei tea, pole mõtet junnieksperdi nägu teha.

Tagasiteel Ruukeli neliveolise Suzuki juurde soovin matkakese mõne ilusa pildiga kokku võtta ja palun Ruukelil ja Turbil jutustada oma viimasest eredast loomaelamusest.

Ruukel räägib, kuidas ta võttis sügisel jahipukist õnneks põdrapulli, tehes kiimase põdralehma häält.

Pull oli saatusliku lasu hetkeks jõudnud tulla kütile vähem kui paarikümne meetri peale.

Turb sai aga alles tänavu talvel Järvseljal koolitusel käies imetleda terve karjatäie huntide värskeid jälgi.

«Varem olen seal ka hundi ulgumist kuulnud, aga see viimane elamus oli samuti fantastiline,» kiidab Turb.