Jooksja Tiidrek Nurme leidis Keenias uue kodu

Tiidrek Nurme, Eesti parim keskmaajooksja, teadis väga hästi, millega võivad seesugused vägivallatsemised Keenias päädida. Lõppeks polnud ta ju esimest korda riigis, mis on kuulus maailma parimate jooksumeeste kasvulavana.

Ta oli Keenias kahel korral harjutamas käinud juba eelmisel talvel, vahetult pärast seda, kui sealsed presidendivalimised pöörasid mässuks, kus tapeti ligi 800 inimest, nende hulgas kaks tippjooksjat.

Nõnda võttis aastavahetuse eel taas pooleteiseks kuuks Keenia edelaossa harjutama läinud Nurme kivirünnaku järel takso ning sõitis Iteni külast, kus oli parajasti treenimas ligi pool tuhat jooksjat, pisut eemale Nyahururusse, kus elab Pekingi maratonijooksu olümpiavõitja Samuel Wanjir.

Riskantne minek

Too kivide loopimise juhtum on siiski ainus ebameeldiv intsident, mis Nurmel tema kolme Keenia-laagri vältel on ette tulnud.

Kõik muu, alates aastatagusest esimesest laagrist Tartu-suuruses Eldoretis – kus, muide, tapeti mässu ajal olümpiakogemustega veerandmailer Lucas Sang –, on Nurmele sobinud sedavõrd, et tal on tunne, nagu oleks Keenia tema uus teine kodu.

Viimasest kuraditosinast kuust on Nurme veetnud neli Keenias ja läheb sinna märtsi keskel uuesti. «Mõnes mõttes on sinna nagu koju minek, kõik on tuttav,» nendib ta.

Esimest korda Eesti talve eest sooja Keeniasse minek oli mõistagi hüpe tundmatusse, tunnistab treener Harry Lemberg.

Ta oli kuulnud sealsete tingimuste kohta vaid teiste jutte, teadis, et Keenias käivad harjutamas soomlased, et seal treenis sakslane Dieter Baumann, kes ühe viimase valge mehena suutis näidata kandu aafriklastele, kui võitis Barcelona olümpial 1992 nende ees 5000 meetri jooksu.

Aga selge on seegi, et keskmäestiku hõre õhk ei pruugi sobida igaühele. Lisaks ei või eales teada, mismoodi reageerib organism uue keskkonna mikrofloorale, baktereile.

Seetõttu tegigi Nurme oma kõige esimeses Keenia-laagris 2100 meetri kõrgusel Eldoretis trenni ettevaatlikumalt kui kunagi varem. Sageli hoidis ta nii aeglast tempot, nagu kuus minutit kilomeetri kohta. Keskmiseks trennikiiruseks, pakub ta, tuli 5.30/km.

Äsjases kolmandas laagris, 2350 meetri kõrgusel Itenis suutis ta harjutada juba palju kõvemini kui eelmistel kordadel. Tõsi, esimestes trennides tuli hapnikupuuduse vältimiseks tõusudest üles kõndida, kuid keskmiseks kiiruseks kujunes juba 4.50/km.

Tasastel lõikudel, kus lambad-lehmad on pehme rohupinnase ühtlaselt siledaks näksinud, jaksas ta krosse joosta koguni kiirusega 4.10–4.20/km. Nädala keskmiseks kilometraažiks kogunes 140.

Aeg endasse vaadata

Kuid arvudest veelgi tähtsam on Nurme nägemuses see, et kaugel maal saab Eesti argiaskeldustest priina teha läbinisti professionaalset tööd.

«Sul on aega enda sisse vaadata,» kirjeldab ta, «jälgida oma füüsilisi protsesse, lihaste seisundit, võrrelda ja analüüsida treeninguid.»

Eelmise talve Keenia-laagrid tõid nii palju kasu, et suvel ületas ta Eesti vanima, 1500 meetri jooksu rekordi ning pääses Pekingi olümpiale, kus nihutas rekordit veelgi, 3.38,59le. Kui ka tänavune järgmine Keenia-laager täkkesse läheb ning edasinegi ettevalmistus sujub, loodab ta suvel viia Eesti 1500 meetri rekordi 3.36le ja rünnata 5000 meetri jooksus 13.30 piiri.

Tagatipuks, kinnitab Nurme, on ta Keenias vabanenud pingest, nagu valged mehed ei suudaks joosta. Ei, suudavad küll. Kolmel tingimusel: vaja on õnne, tarkust ja eeldusi.
«Arvan, et õnne on mul kõvasti olnud,» lausub ta. «Eeldusi on mul rohkem kui küll ja oleks lausa kuritegu, kui ma kiiremini ei jookseks.»

Aga tarkus? «Seda on alati juurde vaja.»

Seda saab juurde Keeniast, kus harjutavad maailma parimad. Ja kus on Nurme uus teine kodu.

Kui palju maksab Keenia laager?

• Laagripäev maksab 30 dollarit (360 krooni), selle sees on elamine külalistemajas, söök,

jõusaalide külastus.

• Professionaalne jooksjamassaaž maksab 50–170 krooni pooleteise tunni eest.

• Kuus nädalat kokku läheb maksma kuni 16 000 krooni.

• Koos lennupiletitega maksab pooleteisekuune Keenia-laager maksimaalselt 30 000 krooni.