Jaapani poiss tuli Setomaad otsima

Kuigi Eiichi on Eestis olnud pool aastat, toimub meie intervjuu ainult eesti keeles. Poiss on selle aja jooksul eesti keele ära õppinud nii hästi, et lisaks pea veatule grammatikale räägib ta ka aktsendita.

18-aastane Eiichi tuli Eestisse, kuna otsis võimalust vahetusõppimiseks minna kaugesse ja eksootilisse riiki. Lisaks oli tal kindel soov selgeks õppida ka selle riigi keel. Küsimusele, mida poiss eesti keele oskusega Jaapanis peale hakkab, vastas Eiichi lihtsalt: «Jaapanis ei ole liiga palju inimesi, kes eesti keelt räägivad.»

Eesti keele grammatikaga tegi poiss iseseisvalt tutvust eelmisel aastal ainsa Jaapanis kasutusel oleva eesti keele õpiku abiga. Siia tulles ei saanud ta keelest veel aru, aga koolitundides kuulates ning klassikaaslastega suheldes tuli ka eesti keele oskus.

Kuna koolitundides pidi poiss õppima ikka eesti keeles, siis esialgu oli päris keeruline. «Ainult matemaatikast ja inglise keelest sain aru,» ütles Eiichi. Poisi klassiõe Piia Jaksi sõnul torkas vahetusõpilase matemaatikaoskus otsekohe klassis silma.

Jaksi klassis ei ole varem vahetusõpilast olnud ning alguses oli teade Jaapanist tulevast õpilasest põnev. Klassiõde Karin Kapsit üllatas kõige enam Eiichi võime kiirelt eesti keel  selgeks saada. Kuna tüdrukud on muusikud ning Eiichi mängib viiulit, leiti ühine keel kohe kooli orkestris.

Klassijuhataja Taimi Oidjärve sõnul võttis klass Eiichi üsna kiiresti omaks ning õpetaja isegi ei näe vahetusõpilasel ja tavalisel eesti õpilasel erinevust. Poisi enda sõnul tundusid eestlased talle esialgu kinnised ja eemalehoidvad.

Eiichi käib kümnendas klassis ning pärast selle lõpetamist läheb tagasi Jaapanisse. Samal ajal kui poiss siin sügisel koolis käis, võõrustas tema perekond Jaapanis Seto linnas üht Tallinna vahetusõpilast. Nad on suhelnud omavahel MSNis.

Tallinna noormees on juba Eestis tagasi, aga silmast silma vahetusõpilased kohtunud ei ole. Internet ongi olnud viimase poole aasta jooksul Eiichile ühendus pere ja sõpradega Jaapanis.

Praegu pakub Eiichile kodu Kambjas elav perekond. Sealt käibki poiss iga päev koolis. Väikesele kohale omaselt pannakse jaapanlasest noormeest seal tihti tähele.

«Ükspäev Kambjas bussi peale tulles olid seal väikesed lapsed, kes omavahel ütlesid, et näe, hiinlane, ja teine väitis, et ei, jaapanlane või korealane on,» rääkis Eiichi. See tegi ta üsna nõutuks, sest sellistesse olukordadesse pole noormees varem sattunud.

Samas aga on Eiichil täitmata soov külastada väikest kohta, mille nimi sarnaneb tema kodulinna omaga. Seto­maale poiss veel jõudnud ei ole, kuid õpilasvahetust koordineeriva organisatsiooni abiga on see juba kavva võetud.

Eiichi tunneb enda sõnul natuke puudust jaapani toidust, kuid siin elades on ta vaimustuses ka eesti toidust. Oma lemmikuks Eestis peab poiss kohukest.

Kuigi Jaapan on tuntud kõrgtehnoloogilise arengu poolest, leiab Eiichi, et Eesti koolides kasutatakse õppimisel palju rohkem tehnikavahendeid kui tema kodumaal.

Tema sõnul ei ole Jaapanis nii levinud PowerPointi esitluste tegemine, videoprojektorite ja arvutite kasutamine klassiruumides kui siin. Muus osas aga ei muutunud Eiichi jaoks koolis eriti midagi, ka hindamissüsteem on Jaapanis samasugune nagu Eestis.