Helju Vals: rahvuslik koma

, keelenaine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helju Vals
Helju Vals Foto: Repro

Ei ole Eestis koolilast, kes ei teaks, et Tartu rahuleping pidi allkirjad saama 1920. aasta 1. veebruaril, kuid sai päev hiljem, ja põhjuseks olnud sekeldused komaga.



Ärksamad jütsid  ja 5.b-st targemad täiskasvanud teavad lisada vürtsika loo, kuidas kunagi ammu saatnud keegi isevalitseja tema vastu sepitsetud vandenõu peamehe kättemaksuks oma ustava käsilase, provintsi kuberneri juurde ultimaatumiga «Tappa, mitte ellu jätta!», kuid sõbrad vandenõulased said kirjale jälile ja pöörasid sisu ümber: «Tappa mitte, ellu jätta!»



Päästev koma! Midagi enamat kui grammatiline asjamees. Funktsionaalne tegelane.


Võtame kätte sametiste kaantega koguteose «Tartu» (2005), lehekülg 84, alapealkiri «Eesti ühelt poolt ja Venemaa teiselt...»: rahulepingu tekst oli valmis, kuid «trükikojas juhtus äpardus, nimelt muutis vales kohas asuv koma ühe sätte mõtet, ning kogu leping tuli uuesti trükkida».



Kaalukas eksitus


Mõtelgem siit edasi. Too trükiäpardus pidi kanguskraadilt olema «ellu mitte jätta» laadi jutum, sest egas muidu oleks olukorra päästmiseks meeletut vaeva nähtud: «...viimaste formaalsustega jõuti ühele poole alles uue päeva esimesel tunnil».



Veel tänaseni pole aga kuskilt lugeda, just millises lauses, ja kas eesti või vene tekstipooles, eksitus juhtus ja kuidas sellest sisu muutus. Peatähtis: kui lepingu algtekstis oleks viga parandamata jäänud, siis mis oleks kahe riigi suhetes teisiti – olgu või nüüd, 89 aastat hiljem?



Selle küsimusega olen kuuenööbist kinni haaranud kümnetel vähegi ajaloo teadja või ka ühiskonnavaatleja näoga tartlastel. Nööbid pole paigast nihkunud, küsimus veel vähem.


Või siiski. Täpselt aasta tagasi tuli Hillar Palametsa nostalgianurgakeses (Tartu Eks-press) pealkirja all «Tartu saab tuntuks rahulinnana» nähtavale mees, kes ajaloolise trükivea avastas. Ei keegi muu kui keele-Veski!



Tolles artiklis on korduvalt juttu sellest, et «nüüd kulus aega teksti uuesti ladumiseks, korrektuuri lugemiseks ja uuesti trükkimiseks». Ja jälle ei kriipsugi vea olemusest!


Seda pinnalist elutarkust küll! Professor J. V. Veski lähiõpilasena oli mul kümneid võimalusi temalt toda vea lugu küsida, ja kuidas ta üldse oli rahulepinguga seotud.



Pärast ülikooliõpinguid käisin Werneris Veski lauas. Rääkisime eesti keele otsatust rikkusest, enamasti ajakirjanduse näidetel – ometi jõudmata iseseisva Eesti sünnitunnistuse juurde.


Kord oleks see peaegu juhtunud, aluseks näide elust enesest naljameelses tonaalsuses. Minu küsimus Johannes Voldemar Veskile: «Ajalehes oli juttu, et kõrge ametimees sõlmis abielulepingu uue noore naisega, kas uue ja noore vahele käib koma?»


J. V. V: «Ei pruugi käia, kui Tema Kõrgus iga võtukorraga valib noorekese (uus noor). Vaevalt küll siit rahulepingut tuleb.»



Osavatele ajaloolastele


Ehk pakub lisahuvi teada, et komakoht ei ole ainus Tartu rahulepinguga seotud mõistatus.


Meie tuntud ajaloolane Hillar Palamets meenutab oma artiklis ajalehe Sotsiaaldemokraat esindaja karskustegelase Villem Ernitsa muljeid 1920. aasta 2. veebruarist: «Kirjutati alla ilma kõnedeta, vaikselt, tõsiselt. Ainult hulga päevapiltnike aparaadid plaksusid ja kinopildistaja väntas hoolega oma aparaati.»



Sellele lausele järgneb märge, et «huvitav, kuhu küll on see film jäänud? – H. P.».


Eelmise aasta jõuludeks sain kirja teel pihku Ain Kaalepi kuuenööbi.



Tema vastuskirjast: «Tartu rahu komavea kohta ei oska ma midagi konkreetset öelda. Väike osavusproov ajaloolastele: uurigu välja! Võibolla on J. V. V. oma mälestustes sellest kõnelnud: lindistus peaks kuskil olema (Emakeele Seltsis?), kõike ju avaldatud pole.»



Rahvusmõtleja Ain Kaalepi sõnad lisavad indu. Nii nagu on seda läbi aastakümnete lisanud Tartu Ülikooli aristokraatliku kirjandusõppejõu Villem Alttoa igikestev mõttetera «Komast tuntakse haritud inimest».



Ja haridus – seda vajavad inimesed, vajab rahvas, et püsima jääda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles