Suure vaevaga kasvatatud lillepeletised

Aknalaudadel polnud kasvuturbaga täidetud pottide vahel varsti enam vaba ruumi. Sussutasin ja poputasin neid ja jälgisin, kuidas pisikesed taimed tärkasid.

Juhtus, et mõni pott jäi siiski tühjaks, ei tulnud sealt pika ootamise järel ühtegi taime. Juhtus aga ka, et mõni lill küll alustas kasvamist, ent siis kummalistel asjaoludel ära suri.

Need, kes ellu jäid, istutasin kevadel peenrasse. Mõnda lille oli aga nii palju, et jagasin neid ka tuttavatele.

Huvitavad triibuliste kroonlehtedega eri värvi tsinniad kasvasid väga tugevateks ja elujõulisteks.

Esimesed õied, mis avanesid, olid aga rohekasvalged. Ootasin veel, ehk tulevad siiski kuskilt ka lubatud värvitriibud. Õisi üha avanes, aga triipe polnud kuskil. Vaid ühel põõsal olid õitel õrnad punased triibud.

Hakkasid õitsema ka valged peiupoisid. Valged ja hiigelsuure keraja õiega, kui pakendit uskuda. Olid küll valged, aga pigem võinuks neid mööndustega lihtõielisteks nimetada. Ka halastuseks antud aja jooksul ei moodustunud neist midagi keralaadset.

Mammutsuuruses täidisõitega levkoid muudkui kasvasid ja laiendasid haaret, aga polnud seda nägugi, et sealt võiks kuskilt moodustuda ilus õiesammas, nagu pakendil oleval pildil.

Lõpuks avanesid üksikud valged nelja-viie kroonlehega õied, mille seotust levkoiga reetis vaid magus lõhn.

Sügavpunased pojengõielised astrid olid aga tavalised igavad lillad, nagu iga memmekese lillepeenrast leiab. Säravkollane aster osutus määrdunud valgeks.

Loomulikult olin ma pettunud. Olin ju terve kevade neid potitanud ja suvel peenras rohinud ja poputanud. Nüüd oli peenar aga lausa kole, nii et tsinniad, levkoid ja peiupoisid rändasid halastamatult kompostihunnikusse. Tühja peenra täitmiseks ei jäänud nüüd enam üle muud kui osta turult asemele õitsvad, väetiste abil üles pumbatud peiupoisid.

Ei varem ega hiljem ole mu lillepeenras nii õnnetut suve olnud. Siis on ette kasvatatud taimed võrsunud aga koduaiast võetud mustas mullas.