Peep Mardiste: Tartu linnuvabaks linnaks?

Peep Mardiste
, Erakond Eestimaa Rohelised Tartu piirkonna juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tartu linnavalitsus on koostöös Tartumaa keskkonnateenistusega tellinud analüüsi, kuidas puulatvades pesitsevate tüütute hakkide ja vareste kolooniaid piirata. Olen saanud minagi Poe tänava pargis haki poolt märgistatud, aga see pole mind veel pannud lindudesse vaenulikult suhtuma.



Ameeriklanna Rachel Car­son rääkis oma 1962. aastal avaldatud ja bestselleriks saanud raamatus «Hääletu kevad» loo sellest, kuidas inimese hoolimatus ja suur reostus olid ühel kevadel äkki põllud ja metsad vaikseks jätnud – linde ei olnud enam.



Naksitrallide raamatusarjas leiab loodusemees Sammalhabe pärast kasside ja rottide elimineerimise äpardumist, et looduses peab valitsema tasakaal. Soovitan seda lektüüri julgelt ka Tartu linnavalitsusele.



Kesised tulemused


Pole veel teada, kas teostub Tartu linnavalitsuse mõte piirata linnas hakkide ja vareste arvu ning mil viisil ja kui suures ulatuses seda teha soovitakse. Linnalindude arvukust on siin-seal varemgi piirata püütud, kuid enamasti on tulemuseks mitte probleemi lahenemine, vaid selle asukoha muutumine ruumis.



Hakid ja künnivaresed torkavad linnapildis silma eelkõige talveperioodil, mil mõlemad kogunevad suurtesse ööbimiskogumikesse. Öistest istumispaikadest puuvõrades tõustakse hommikuti käratsedes õhku, et minna koos linnast välja toitumisretkedele ning siis pimeda eel tagasi tulla.



See on huvitav vaatepilt ja ma seisatan nii mõnigi kord, et imetleda neid kujundeid, mida liikumissuunda muutvad hakiparved taevas moodustavad.



Kui õnnestukski suurte pingutustega üks oluline park käratsevatest lindudest mingiks ajaks vabastada, võib koloonia kolida mõnda inimesele veel problemaatilisemasse kohta.



Mõnes riigis on näiteks haki- või varesepesade vastu mindud veesõjaga: suunatud tuletõrjeautode veejoad puude latvadesse, et sealt pesad minema uhtuda. Seda on proovitud ka pesitsushooajal, mil koos pesadega on hävitatud veel koorumata või äsja koorunud linnupojad.



Kui suur koloonia õnnestubki laiali ajada, siis taastub lindude arvukus suurema produktiivsusega väiksemates kolooniates kiiresti.



Tükike linnaloodust


Oleks õigupoolest huvitav teada, mis alustel linnavalitsus mingeid linnuliike teistele eelistab ning kas peale hakkide ja vareste plaanitakse veel mõne teise linnu- või loomaliigi arvukust piirama hakata.



Kuidas otsustada, milline liik on teistest olulisem või vähem olulisem, millistega soovime koos linnaruumi jagada ja millistega mitte? Kas näiteks hakk on halvem kui luik? Mis kohtadel on pingereas metsvint ja tuvi, kuidas su­hes­tuvad omavahel sinikaelpart ja varblane?



Mulle näiteks meeldib hakke jälgida. Nende kõnnakus on väärikust ja asjalikkust, haki pilk on asjalik ja terane. See on põgus kokkupuude tükikese linnaloodusega keset argist tormamist, millest ma ei taha ilma jääda.



Lapsena käisin teinekord kivisest Annelinnast Toomemäel oravaid vaatamas, praeguseks on oravad kesklinna parkidest kadunud – ilmselt kasside rohkuse tõttu, mitte otse inimese tõrjutuna.



Meie parkide liigirikkus on vähenenud ja seda osaliselt pargikujundajate sallimatusest põõsaste vastu.



Võimalik, et põõsarindes on nähtud elule jalgu jäänud inimeste võimalikku istumispaika, kuid koos põõsastega on kadunud ka mitmetele linnuliikidele sobiv elukeskkond. Tagajärg on vähem linnulaulu. Aga kas rohkem turvalisust?



Kampaania asemel


Ühekordsete kampaaniate asemel aitab näiteks hakkide arvukust kontrollida see, kui sulgeda pesakohaks sobivad katusealused ning tuulutusavad ja hoolitseda, et prügikonteinerid oleksid suletud.



Karniisidele on võimalik paigutada püstiseid vardaid, mis ei jäta lindudele magamisvõimalust ja hoiab majaesise roojast puhta. Teoreetiliselt



aitaks puuvõrade kärpimine, aga seda linnavalitsus loodetavasti ei kaalu.


Tartut teatakse küll rohelise linnana, aga ei saa öelda, et siin parke ja kõrghaljastust üleliiga palju oleks. Loodus on nii sättinud, et meie ümber elab hakke täpselt nagu toonekurgi või suitsupääsukesi, ja me ei peaks neid põlgama. Me, inimesed, võiksime oma naabrite suhtes sallivamad olla. Linnalinnud on meie naabrid.



Samal teemal: Linnalinnud, TPM 4.04.2008, 7.04.2008, 31.12.2008
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles