No mõelge ise, mis tegu see nüüd siis oli! – hääl telefonitorus nädal tagasi on pahane, hurjutades noori mehi, kes kileonni-Urmase metsast välja aitasid, ta valge Cadillaciga ja šampanjaklaaside kõlinal soojakusse elama viisid ning sellest televisioonis särava telejutustuse lõid.
«Nüüd on jõulud läbi ja palagan otsas. Meedia võttis, mis võtta oli, televaatajad said oma hingerahu, rahakogujad äriprojekti... Aga mis edasi saab? Kes vastutab?»
Kõneleja on Endel Lahe. Mees on oma töös kodututega lähedalt kokku puutunud ja tunneb nende hingeelu. Urmas lonkivat aga nüüd linnas läbikülmununa ringi, rohkem norus kui enne. Ootab – ehk tulevad telemehed teda uuesti filmima. Aga kedagi ei huvita!
Kolm ööd soojakus
Leian Urmase järgmisel päeval Tartu Staadioni tänava vaimse tervise hooldekeskusest, kus ta on saunavalves. See tähendab, et Urmas kogub pesemaminejatelt-klientidelt piletiraha ja märgib kõik täpselt laual olevale paberilehele üles. Urmas on südamest rõõmus, et keegi teda ometi kuulata saab.
Räägib otsustavalt, et hommikul võttis ta kõik hädavajalikud kompsud näpu otsa ja tuli oma «uhkest kodust» linna. Tagasi ei lähe!
Soojak on pime ja külm, ei ahju, ei suure suuga lubatud elektrit. Eks see olnud kõik niisama jutt, arvab Urmas. Bussisõit maale ja tagasi maksab 30 krooni. See teeb ühes kuus 900 krooni. Ega ta loll ole!
Urmas on linnainimene. Just linnas kohtab ta tuttavaid ja leiab tegevust. Vahel pakutakse Staadioni tänava keskuses mõni tööots, nagu näiteks see saunavalves olemine. Selle eest saab pärast tasuta pesta. Urmasele ei meeldi must olla. Lubja tänava varjupaika ta just sellepärast põlgabki, et seal haiseb.
Urmas on 52 aastat vana. Ta pension on 2091 krooni kuus. See on rahvapension ja tähendab, et Urmase tööstaaž on väike, vähem kui 15 aastat. Ta on pidanud maalri-krohvija, bussijuhi ja hauakaevaja ametit. Igasugust elu on saatus talle kinkinud. Ja nüüd veel see, kus terve ilm teda solgutada võtab.
«Algas kõik ilusti, aga lõpp läks käest,» ohkab Urmas.
Urmas on oma tuttuues ribakardinatega soojakus ööbinud kolm ööd, ei rohkem. Ülejäänud aja on ta veetnud tuttavate juures. Miks ta peab kalli bussisõidu eest ennast seal maal külmetamas käima, küsib Urmas. Ei pea ju.
Tegelikult sõidutati Urmas soojaku juurest pärast lindilõikamistseremooniat tollesama valge Cadillaciga jõululaupäeval linna tagasi. Soojak oli külm nagu hundilaut.
«Äh, Urmas jõuluks sooja, jutt või asi!» osatab Urmas ja lööb käega.
Urmasele räägiti küll, et rahakogujate sõpruskonnas on soojaärimees Tiit Veeberi lapselaps, kelle palvel olevat Veeber lubanud korraldada elektri soojakusse viimise ja selle eest maksmise.
Urmas on vahepealsetel nädalatel aga muudkui mõelnud ja mõelnud. Õnnetuseks on ta lugenud Reporter.ee portaalis kommentaare, enda ja oma loo kohta ning sellest šokis. Juhuslikud tuttavad on talle sosistanud: oi millised summad kõik Urmase abistamiseks laekusid.
«Kus see raha kõik on?» küsib Urmas.
Urmasel on pensipäevast poolteist nädalat möödas ja näpud põhjas.
Mehe olekust on lugeda, et ta lootis poistelt heldemat käitumist ja enamat tähelepanu.
«Aga nad ei tunne absoluutselt enam huvi, mis toimub,» kurdab Urmas. «Muidu helistasid iga päev. Et kas olen ikka kaine. Käisid sabas ja kontrollisid, pildistasid telefoniga.»
Tegelikult ei meeldi Urmasele enam ükski asi. Miks ei kirjuta poisid soojakut tema nimele? Kui see nii jääbki, siis tema seda soojakut ei taha.
«Kinkigu poisid see mõnele lastekodule,» ütleb Urmas.
Helistan reedel soojaärimees Tiit Veeberile ja kuulen, et liitumisleping Eesti Energiaga on tal käes. Eeloleval nädalal saab voolu posti otsast kätte.
Teatan sõnumit Urmasele. Mees on vait ja umbusklik. Veenan Urmast mitte alla andma ja veel pisut ootama, sest elektrit ei saada ühessegi kohta käte plaksutamisega sisse.
Esmaspäeva hommikul on Urmas Tartu Postimehe toimetuses, vanad küsimused suul. Et kuhu poisid raha panid ja miks ei ole soojak tema nimel. Manitsen teda olema heausklik ja kannatlik. Urmas pöörab kannalt ringi ja lahkub.
Vahepeal olen vestelnud Kanal 2 reporteri Martin Maega ja heategevusaktsiooni peamehe Mihkel Markiga.
«Poistele läks kileonnimees väga korda, nad tahtsid seda meest väga aidata,» ütleb Kanal 2 reporter Martin Mae. «Ma ju nägin, kui palju aega ja energiat nad sellesse ettevõtmisesse panustasid. Leidsid talle ajutisi varjupaiku, tassisid süüa,» kirjeldab telemees. «Nüüd võiks Urmas veel natuke vastu pidada. Kas siis metsas parem oli?»
Seda, et soojak paberite järgi ühele kolmandale isikule kuulub, ei peaks Urmas kartma, arvab telereporter.
Mitte keegi ei saa seda temalt ülekohtuselt ära võtta, sest sellisel juhul astuksid juba nemad (Reporteri saatetiim – toim.) vahele.
Korjanduse korraldaja, 22-aastane Mihkel Mark ei ole Urmase peale pahane, et too temast ja ta sõpradest halvasti arvab. Või kui, siis natukene.
Urmas ei elaks ju sellist elu, kui tal oleks super iseloom ja helde saatus. Soojakut ei ole Urmase nimele õige kirjutada, sest nii võib see kergesti «mujale rännata» ja Urmas peavarjust ilma olla.
Küsimuse peale, kas tema või ta sõpradest keegi enne uuris, mis mees Urmas Tamme tegelikult on, vastab Mihkel Mark, et selles mõttes usaldas ta Kanal 2 ajakirjanikku, kelle kinnitusel Urmase minevikus midagi hirmsat ei ole.
«Meie soov oli aidata üht kileonnis leitud meest, sest me uskusime, et ükski inimene ei ole väärt elama aasta läbi metsas. See oli meie jõulukingiidee,» selgitab Mihkel. «Kui nüüd on Urmase kohta välja tulnud mingeid imelikke asju, siis see on hoopis teine lugu.»
Eile hommikul tõi Mihkel Mark näha pangaväljavõtted raha liikumistest kahel kasutusel olnud kontol, lisas sularahaarvutused ning loetelu kõigist olulistest kulutustest.
Poisid on korjanud ja kulutanud ümmarguselt 40 500 krooni. Poistele endale ei jäänud nende endi sõnul peale adrenaliini ja aitamisest sündiva edutunde, teletuntuse ning lõpuks üsna mürgiste kahtlustuste midagi.
Tiit Veeber kinnitas eile, et soojakusse hakatakse sel nädalal elektrit sisse viima.
Kaks ja pool aastat metsas kileonnis elanud mees Urmas Tamme küsis minult aga meie viimase vestluse lõpul, mis värvi mu silmad on, et kas sinised.
Ja kordas oma veendumust, et on otsustanud soojakust loobuda. Ta ei kannata valetamist, ei usalda kedagi ega taha kellestki sõltuda.