Avaneb filoloogia tõeline tähendus

Oma artiklikogumiku käänulisest valmimisest on autor rääkinud hiljutises usutluses (Postimees, 13. detsember 2008). Koostamiskahtluste kiuste on sündinud väärikas raamat, mis küll ei kuulu Eesti mõtteloo sarja, ent seisab mõttemahult ja haardelt sellele sarjale üsna lähedal.

Kaptenisillal Peeter Olesk on juba mitu aastakümmet täie enesestmõistetavusega seisnud meie kirjandusteaduse kaptenisillal, juhtinud ja korraldanud, suunanud ja organiseerinud. Tema nõudliku natuuri tõttu on ta missiooniks olnud küll mitte niivõrd innustamine ja ergutamine, kuivõrd manitsemine, korra loomine/hoidmine ja visa osutamine arvukatele tegematajätmistele.

Ent Oleski väliselt sageli jäiga ja tõreda hoiaku taga peitub avarapilguline, ebadogmaatiline ja paindlik mõtleja ning ka vastne artiklikogu on kõike muud kui normatiivsete ettekirjutuste kogumik.

Teadlase akadeemilise ranguse ja loomingulise vabaduse pingeväljades näib Olesk tihtipeale eelistavat vabadust ja intuitsiooni.

Nii näiteks ütleb ta professor Harald Peebu teaduslikku kreedot sõnastada püüdes: «Äkki ei pea olema nii väga kategooriline seal, kus vabadus on loomuldasa produktiivsem seepärast, et ta on avaram ja lubab näha suuremat hulka fakte ja seoseid…» (Lk 273).

Artiklis «Kriitiku solidaarsus – juhus või printsiip» kutsub Olesk kriitikuid üles vähem vaeva nägema «kirjandusprotsessi» vaimuka tõlgendamisega ja rohkem lähenema reaalsetele kirjanikele. «Mulle ei anna rahu, et meil puudub olevikku kuuluvate kirjanike esseistlike portreede rida, see, mille abil me võiksime ka teisi veenda selles, et meil on kirjandus olemas» (lk 159).

Tihedas sõnastuses

Väga õpetlik on lugeda Oleski tasakaalukaid artikleid «punastest» literaatidest (Nigol Andresen, Johannes Vares-Barbarus); autor rõhutab, et «on tegemist vulgaarsotsioloogia uue puhanguga, kui Barbarust käsitletakse pelga kollaboratsionisti ja nukurežiimi innuka hoidjana» (lk 52).

Kaaluka osa Oleski raamatust moodustavad juubelilood ja nekroloogid. Mitte ükski neist ei sisalda aga formaalset-ümmargust kiidulaulu; vastupidi, autoril on silmapaistev oskus nappidel lehekülgedel kokku võtta mitmete komplitseeritud ja paljutahuliste literaatide elutöö tulemusi.

See entsüklopeediliselt tihedas sõnastuses esseistlike lühiportreede rida on pikk ja ilmekas, iseäranis jäävad meelde kirjutised Ain Kaalepist, Kalju Lepikust, Jaak ja Rudolf Põldmäest, Valeri Bezzubovist, Harald Peebust ning Jüri Talvetist.

Mõneski emotsionaalsemas lõigus lähenevad Oleski artiklid heale ilukirjandusele, ja ehk just siin, ilukirjanduse ja filoloogia lõikumispunktis, näibki lugejale avanevat «filoloogia tõeline tähendus».

Raamat
Peeter Olesk,
«Filoloogia tõeline tähendus».
Koostanud Simo Runnel.
Sari «Ilmatargad», Ilmamaa, Tartu, 2008,
456 lk.