Doktorpunkarid võitlevad eliidi juhmusega

Sensatsioonilise Tartu Kevadbändi (tähemärkide kokkuhoiu huvides siin STKB) ühe põhimehe Vana Kartuli (Kristjan Piirimäe) mitte just kõige parema viisipidamisega moodustab eriti veidra kontrasti tema kaaslaulja Maarja Kirdi ilus hääl.

Laulutekstid on esimest korda kuulmisel nii naiivsed, et tekib soov meelekohale tagudes saalist välja joosta.

Alles hiljem saan teada, et selle kuue-seitsmeliikmelise bändi kaks ideoloogilist juhti evivad mõlemad doktorikraadi. Aga selleks ajaks on ka laulude sõnum hakanud pärale jõudma. Olen jõudnud nende esinemise teiseks pooleks ekstaasi piirile, karjudes elagu Tartu Sex Pistolsile ja naiivpungile.

Algul ei istu säärane sildistamine Piirimäele, kelle STKBd on nimetatud ökopungibändiks ja pagan teab veel milleks, ent siis näib ta nõustuvat. «Naiivpunk on nii sõnades kui muusikas üdini jaatav ja sellisena ikkagi irooniline,» arutleb ta. STKB teine liider, kitarrimees Juhan Javoiš alias Jimi Hendrix ütleb siiski, et iga teine Eesti muusikakollektiiv on neist sada korda naiivsem.

Piirimäe sõnul kutsub STKB inimesi tervele mõistusele. «Meie sihtrühmaks on eeskätt see niinimetatud eliit – igasugused arvamusliidrid, intellektuaalid, kunstnikud ja teadlased,» räägib ta.

Neil on Piirimäe kinnitusel sageli kalduvus arvata, et nad on väga kõvad tegijad, ent tegelikult on neil edasiviiv mõte ammu kinni jooksnud. «Eesti areng seisab nende taga,» räägib Piirimäe. «Teadlaste hulgas on tohutu palju mõttetult juhme inimesi.»

Samas on bändi sadakonnast registreerunud fännist suur osa akadeemilise taustaga tegelased.

STKB prooviruumi asukoht ise on juba punk: nad tegutsevad Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu ruumes. Enne seda viimistles bänd lugusid katoliku kiriku juures Maarja majas, ent sealt tuli lahkuda pärast seda, kui preester nõudis tutvumiseks laulusõnu. «Meid tõsteti välja veel enne, kui jõudsime Anna Haava kogumikust luuleread ümber trükkida,» räägib Piirimäe.

Piirimäe ei tee saladust, et sellise juba enam kui kümneaastase bändiga, kelle sõnum jõuab pärale nii pikka ajaga või siis ei jõua üldse, on raske kuulsaks saada. Ta haarab õlekõrrest ja pakub mulle mänedžeri kohta ning sada krooni altkäemaksu iga Postimehes avaldatud loo eest.

Kuidas on ikkagi õnnestunud ühel bändil üle kümne aasta tegutseda, ilma et oleks esinetud vähemalt Eurovisiooni Eesti eelvoorus.

«Tänavu mõtlesime esmakordselt astuda Eurovisiooni karussellile ja saatsime ka loo ära,» lausub ta. «Aga saatsime meiliga, tegelikult oli Tallinna telemajas mingi karp, kuhu tulnuks plaat panna.» Jälle viskas kuri saatus vingerpussi.

Siiski kutsutakse STKBd päris tihti kontsertidele. «Seda muret küll ei ole, et ei kutsuta, pigem kipub graafik liiga tihe olema,» räägib Piirimäe. «Alles pool tundi tagasi helistati ja kutsuti esinema kindlustusmaaklerite jõulupeole.»

Ehkki kevadbänd on välja andnud ka DVDsid, tuleks tervikliku fiilingu saamiseks ikka kontserdil ära käia. STKB šõu on väärt elusuuruses vaatamist.

«Me oleme ikkagi live-bänd, mitte stuudiobänd,» tunnistab Piirimäe. «Plaadi pealt kuulates on väga raske meist õiget ettekujutust saada. Ja ka kontserdile tulles peab olema eelnev ühiskondlike protsesside analüüsimise kogemus.»

Nii polegi väga suur ime, et STKB on andnud kontserti ka paarile inimesele. «Kõige suurema rahvahulgaga esinemine oli meil Atlantise ees, kuhu olid tõesti kogunenud tuhanded inimesed,» meenutab Piirimäe heldinult. «Tõe huvides peab märkima, et pärast esimest kahte lugu kadus ka enamik rahvast,» lisab ta.

Detsembris Tartu kultuurikatlas toimunud kontserdi ajal loopis kunstnik Sandra Jõgeva Piirimäed pudelitega, sest STKB oli teinud juba mõnda aega tagasi Jõgevast ühe üsna ropu loo. Seejuures tarvitseb lisada, et ürituse sisuks oli Jõgeva novellikogu esitlemine ja Jõgeva ise kutsus STKB esinema.

Juhan Javoiš meenutab üht Tallinna punkkontserti, kus olid kohal mornid ortodokssed punkarid. «Pärast meie teist lugu kargas üks eriti ortodoksne punkar esile ja käskis meil jorutamise ära lõpetada.»

Piirimäe eeskujudeks STKB tegemisel ei ole mitte muusikalised iidolid. «Eelkõige on eeskujuks ikkagi mõtlejad,» lausub ta. «Seega pole ka midagi imelikku selles, et siia sattus just mittemuusikaajakirjanik. Muusikaajakirjanikud ei leia meid üles.»

STKB kodukülg on midagi enamat kui pelk dis­ko­graafia, sealt leiab mõttetiineid arutlusi, mis avavad bändi maailmapilti märksa põhjalikumalt ning laulude näilise naiivsuseta.

Muu hulgas pilab STKB oma lugudes niinimetatud ökoinimesi: «Ökovärk on tähtis mul, astelpajumahla joon, maheveisesousti teen. Õiged autod kihutavad ainult rapsikütusega, ökopesupulbriga ära üldse koonerda. Igal aastal folgil ma käin rohust murumütsiga, tean, et ökovärk on moes, šoppamas käin ökopoes.»

Piirimäe sõnul on laulu mõte viidata ökotemaatika täielikule devalveerumisele ja kommertsistumisele. «Seda ideed on täielikult vägistatud,» ütleb ta.

STKB eesmärk on Piirimäe kinnitusel ühiskonna tervise parandamine. «Meie ei põhjusta enesetappe ja perekondade lahkuminekuid, vaid pigem ikkagi täidame inimeste südameid millegagi,» lisab ta.

-----------------------------------------------------------------

Perearst saab ilge papi

Pollaritel tõusis palk

Ehitajal tõusis palk ka

Mõtleb lisatasu saab

Mingid noored nagamannid

Saavad minust rohkemgi

Tööd ei tee ja laisklevad

Raha saavad sitaks nad

Refr. Minu palk peab tõusema

Muidu keeldun töötama

Lähen üle teisel tööle

Välismaale sõidan ma

Mina nii ei ole nõus

Mina hakkan streikima

Minu palgatõus on ainult

Uuel aastal sada krooni

Kurat võtaks, sada krooni

Sellest ei saa midagi

Palgatõus on liiga väike

Pistke persse see koidula

Vajan kümmet jakobsoni

Siis saaks vahel süüa ka

Refr.

Igasugu kaltsakad

Seavad kunsti ohtu

Kunsti kaitseks kätest kinni

Võtma me ei kohku

Kunst on ohus!

Kunst on ohus!

Kunsti kaitsel seista

Olgu meie kohus

Haridust ei ole

Tehnikaid ei valda

Kunstimuuseumisse pole

Iial tõstnud jalga

Kunst on ohus!

Kunst on ohus!

Kunsti kaitsel seista

Olgu meie kohus