Mart Kivastik: kes ütleks «oblast»?

Meie väike armas äsja iseseisvunud riik oli oma sünnipäeva tähistamisega nii hoos, et unustas eesti rahvatarkuse: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Üheksakümnest miljonist kroonist olevat kolmandik tuulde lennanud, sest osa juubeliteostest olnud – nagu rahvas räägib – rutuga loodud käkerdised.

 Praegu on muidugi juba hilja asja parandada, sest need «tuulepealsed» jäävad igaveseks ajaks igavesti meie eetrisse tolgendama.

Aga kui me saame sada? Kui me tõepoolest saame sada, siis me oleme juba väärikad, meil tuleb meelde ka teisi kangelasi peale Viktor Kingissepa.

Tuletame nad järgmise kümne aasta jooksul meelde! Nüüd meil ometi on aega. Või ehk ei jamakski nende kampaaniatega, vaid teeks kogu aeg midagi. Aga põhjalikult ja hästi.

Ehk oleks pidanudki valitsuse silmad avama kultuuriminister, kes on ise läbi ja lõhki muusikainimene ja kultuuriekspert. Kahjuks ei olnud tal aega, sest ta oli parajasti andmas elutööauhinda I. Mossile.

I. Moss (Ilmar Moss – toim) jääb Eesti lukku kui mees, kes keelas ära Peeter Volkonski! Kuigi, kuidas saab ära keelata Peeter Volkonskit? Kuidas saab ära keelata tuult või vihma?! Moss siiski üritas ja auhind tuligi.

No hüva, kui kultuuriministril oli muid tegemisi, ehk oleksid pidanud valvel olema meie produtsendid.

Nad pidanuks üritama aega maha võtta ja ütlema, et üleöö häid filme ja seriaale ei ole võimalik toota. Et andke meile ometi aega stsenaariume arendada ja korralikud asjad teha.
Kuid riigil olid tähtajad ja produtsendid kuulasid sõna. Pealegi on produtsendi töö raha hankimine.

Produtsent on nagu haug: kui märkab sööta, kohe ründab. Isegi kui see on hoopis kalamehe salakaval lant. Kui haug jääks saagi üle juurdlema, sureks ta nälga. Niisiis kriipsutame produtsendid nimekirjast maha.

Stsenaristid? Mitte mingil juhul! Nagu juba Agnes ütles, lobisemise eest meil palka ei maksta, mistõttu selle töö peale määrab end Saalomon Vesipruul, kes kirjutab igal juhul!

Kes meil veel võiks öelda? Näitlejad? Ei, jumal hoidku, ei! Ärge vaid näitlejaid…! Sest kes on näitleja?

Näitleja on õrn inimene, kes laval või võtteplatsil kehastab kangelast, aga tegelikult ei pruugi seda olla! Filmis langeb ta riigi vabaduse eest võideldes, aga päris elus ta sõtta ei pääse, sest tal on arstitõend ja lampjalad.

Näitleja amet on kellegi teise teesklemine. Näitleja ei vastuta millegi eest, ta on lihtsalt üks FIE – füüsilisest isikust ettevõtja –, nagu üks näitleja rõhutas.

Meie president aga rääkis hoopis inflatsioonist ja krooni devalvatsioonist. Ei tea, kas riik ka devalveerub või ainult ta raha? Kokkuvõttes jooksime kõik selle raha peale tormi nagu lollid.

Käe tõstis vaid meie «elupõline vaenlane, detsembrikangelaste sigitis, püha Graali toitja ja varjaja – kommunist Jaak Allik». Aga see pole ju tema asi!

«Jaak Hendriku poeg Allik on juuksejuurteni punane, ta on eluaeg selliste ideede vastu võidelnud nagu «Tuulepealses maas»! Mis see tema asi on, tuli meil välja või ei tulnud! See ei ole üldse ju tema raha, mis raisku läks! See oli sinimustvalge raha!» hüüdis solvunud Saalomon V. ühes õhtulehes.

Meil oleks hädasti vaja kuningat. Kunagi ta meil oli, ta tuleb tagasi kutsuda. Nagu kõigile teada, hing ei sure, vaid elab edasi mõnes järgmises inimeses.

Teeme nagu tiibetlased, kui dalai-laama on surnud. Mungad käivad siis mööda Džomolungma liustikke ja kuristikke ringi, kuni leiavad üles selle lapse, kellesse laama hing on läinud.

Oma kuninga tunneme me ära nii: ta on hall, kiilakas ja pidev hilineja, kuid sealjuures suur kirja-, kino- ning riigimees, kes pahvib punast Marlborot. Meie juubeli asja kohta ütleb ta aga meie vana kuninga sõnadega: see ei ole riik, see on oblast.