Aasta kõige pimedamad ajad on käes ja peatselt läbi. Valgust hakkab vaikselt juurde tulema ja tänavu aitab ka lumi meil pimedusega paremini hakkama saada. Need talvisele pööripäevale eelnevad ja seda ümbritsevad päevad on erilised igal juhul ja erinevatest suundadest vaadatuna.
Võibolla ei olegi tegelikult nii suurt vahet, kas me pühitseme päikese uut jõudu, seda, et ta ka sel aastal jaksab tagasi tulla, või rõõmustame jumala poja sündimise pärast.
Eesti kliimat ja aastaaegu on sageli kirutud, aga ometi ei saa salata, et meie psüühika on nendega sügavalt seotud ja ilma nende rütmiliste muutusteta ei oskaks paljud meist olemist hästi ette kujutada.
Sügis võib õhutada kurvameelsusele ja sundida arstiabi otsima. Aga ehk on see pigem püüd aastaaegu ignoreerida ja silmi muutuste ees kinni pigistada, mis masendusele vaba voli annab.
Praegune elurütm ei jäta ruumi ega eluõigust sissepoole vaatamisele, olemasolemise mõtestamisele, tagamaade ja mustrite uurimisele selle juures, mis toimub laias ilmas ja mis toimub meie igapäevastes pisiotsustes.
Pime aeg on talveune aeg – mitte talveune kui apaatiasse vajumise, vaid talveune kui sissepoole pööratud elamise aeg. Aeg meelde tuletada, et meie mõtetest sõltub paljugi. Et meie unistused on olulised ja meil ei ole õigust neid ära unustada.
Pimedal ajal on uksed erinevate maailmade vahel öeldud avatud olevat. Raske on seda märkamata jätta – püüame küll käituda nii nagu alati, kuid pimedus sellest ei muutu, ta paneb meid ümbritsevat teisiti tajuma, ja see hirmutab.
Seega püüame üha enam ja enam askeldada, ringi joosta, korraldada. Ja oleme üha väsinumad. Sest pimedusele vastu hakkamine väsitab.
Aga kui proovida pimedusega kaasa mõelda, avastame ehk, et maailmade piirid ei ole tõepoolest nii kindlad ja ületamatud. Ükskõik kas mõtleme siis mütoloogilistes kategooriates või peame silmas hoopis erinevate inimeste mõttemaailmu – pimedus annab meile võimaluse olla avatud ja pääseda ligi arusaamistele, mis ilma enda sisse vaatamata jäävad kättesaamatuks.
Ja see on oluline töö. Vähemalt kord aastas mõelda sellele, mida maailm meilt vajab – mida on meil vaja teha või mõelda, et olemine saaks edasi kesta.
Päikesele uue jõu andmiseks on olnud kombeks pööripäeval tuld teha. Moodsamas ühiskonnas on jõulud heategevuskampaaniate aeg.
Ja juba mitmeid aastaid on pime aeg tulnud koos hirmuga: kas lumi sel aastal tuleb? Kas me jääme temast täiesti ilma ja meie pimedad ajad peavad jääma ilma selle meeldetuletuseta valgusest? Kas oleme selle olukorra ise loonud ja mida saame teha, et lumised talved päriselt ei kaoks?
Jõuluaeg on kõige parem hetk aastas selleks, et otsida enda seest üles need puhtad kohad, kus elab lootus. Lootus ja arusaamine, et see, mis meid hirmutab ja häirib, see, mis haiget teeb, võib muutuda ja paraneda. Kui me oma mõtetega sellele muutusele kaasa aitame.