Merje Müürisepp: Tartu kesklinnapoeesia sünnib ilust ja inetusest

, Tartu Ülikooli planeerimistalituse arhitekt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merje Müürisepp
Merje Müürisepp Foto: Margus Ansu

Oma linn on nagu oma kodu, osa meie elust. Ta on meie lähedal, meiega koos ja osaleb meie igapäevastes tegemistes. Iga siinne muutus puudutab meid isiklikult. Me kas kiidame selle heaks või laidame maha.



Kuid lõpuks me harjume, täpselt nii nagu oma koduga, kus iga uus asi, mis ei sõltu meie tahtest, on võõras, ja me kas võtame selle vastu või tõrjume, kuid ajapikku harjume, see saab meie omaks ja me ei märka enam ilu ega inetust. Me õpime koos elama, kasvame kokku.



Kui aga kehastuda võõraks, millisena meie linn siis avaneks? Millisena jääb Tartu võõra mällu? Millised väärtused sel linnal on? Kas see on korras ja kompaktne vanalinn või Akropolina kõrguv ajalooline Toomemägi, vastuolu täis uuslinn või hoopis omasoodu kulgev ürgne jõgi? Kõige selle sümbioos?



Veetlevad ja näotud


Külalised ja omad saabuvad Tartusse enamasti bussiga ja bussijaam on nende esimene emotsioon. Meie bussijaam asub kaubanduskeskuse tagahoovis, kus laaditakse kaupa. Bussilt maha, taas bussi, uksed kinni ja teele. Kaup maha, kaup peale – töö käib konveiermeetodil kiiresti ja veatult.



Ruumipuudus, heitgaasid ja hoovi ääristavad vanglalikud metallvõreseinad tekitavad foobiat ja sunnivad inimest kiiresti lahkuma – ära, mujale, minema inimkauba laadimise hoovist.



Uues linnas on orientiiriks taeva poole pürgiv Tigutorn – veatu vormi ja veetleva elegantsiga lahtirulluv maamärk. Võõras kompab konglomeraadina laiutavat Taskut, mis on oma kalli kesta ja sisu poolest suurlinnalik ja elitaarne. Hoone omapära otsijat kõnetab see igast küljest omaga.



Uus kaubamaja on tuim ja sõnatu. Maja ei ava ennast, on salalik kohas, kus avarus nõuab aktiivsust – säravat kalliskivi, mis uhkeldades näitaks ennast kõigile: Vanemuise teatrile, Ülejõe pargile, Plas­­kule, vanalinnale… Kuid ta ei tee seda, ta on nukker ja kurb, igavesti suletud.



On nende hoonetega kuidas on, kuid uus linn sünnib ja majad on siin uued. Need on olemas ja me õpime nendega koos olema. Üks kaunim, teine inetum – eks nii ole igal pool.



Park kui mikrogeto


Kuid tagasi külalise juurde. Ta uitab hoonete vahel, tänavatel, parkides, tee kulgeb bussijaamast vanalinna. Ta kompab teist tähtsat linnaruumi osa – avalikku ruumi.


Nii nagu argielus, järgime ka linna tarbimisel alateadlikult väljakujunenud harjumusmudeleid.



Linn on kujundanud harjumuskohad, kus kohtume sõpradega, kus käime lastega jalutamas, kus teeme tervisesporti. Kesklinna pargid ja väljakud on linna tuksuvaks südameks. Siin kohtutakse suhtlemiseks, ideede vahetamiseks, mängimiseks, puhkamiseks, siin jagatakse ühiseid rõõme ja muresid, naerdakse, nutetakse. See on koht, kus tunneme ühtekuuluvust.



Paraku Tartu kesklinna pargid nende hulka ei kuulu. Uueturu park (ala Vanemuise ja kaubamaja vahel), mis peaks olema energiast pakatavaks kohtumispaigaks, pulbitsevaks linnakeskuseks, on räämas, äravajunud kõnniteekividega, lääpas valgustite ja kulunud pinkidega. See koht ei vasta meie esteetilistele tõekspidamistele; meil ei ole seal mõnus ja seetõttu meil ei ole sinna asja. See koht on saanud kohtumispaigaks purjus noortekampadele ja asotsiaalsele kontingendile.



Meie kesklinna pargid, mis peavad kaunistama linna südant, käivad järk-järgult alla ja muutuvad elutoaks probleemsetele vähemusrühmadele. Sellised linna mädapaised on kui mikrogetod, kuhu linnakodanik ebaturvalisuse tõttu ei lähe. Need hakkavad elama omasoodu, ülejäänust lahus.



Vastuoluline uuslinn


Meie külaline eksleb linnas – püüab linnavaimu, otsib emotsiooni, seda ainulaadset tunnet, mida just see linn võiks pakkuda.



Ta otsib seda kompaktsest ja korrastatud vanalinnast, kohvikutest tulvil Rüütli tänavalt, Toomemäe mahajäetusest ja ürgsusest, nuusutab vastuolu ja kontraste täis uut kesklinna. Kohta, kus kulunud ja räämas linnaruumis eputavad kallihinnalised hooned – hooned kui ahvatlevad hõrgutised pesemata ja räpasel kandikul.



Võõras saab aru, et ka seitseteist aastat pärast vabanemist on riik ikka veel noor ja uuslinn pooleli, ta loodab, et siinne areng jätkub ja pargid saavad korda. Seda oma ala professionaalide põhimõttekindla kujundamise ja uuendamise tulemusel, mitte odavaima pakkumise teinud amatööride tehtuna.



Nagu ajast aega on olnud arstimine õppinud arstide ja õmblemine rätsepate pärusmaa, samuti on linnaplaneerimine arhitektide ja linnaplaneerijate pärusmaa.



Uuslinn on meie aja loomulik tunnusmärk. Nii nagu on olnud aegade tunnistajaks Toomemägi ja vanalinn. Kui rahuaeg kestab pikalt, jäävad ehitised sajanditeks püsima ja uuslinnast saab linna identiteedi kujundaja. Milliseks kujuneb meie põlvkonna panus linna identiteedi arengusse, sõltub raadi vastutustundest ja tahtest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles