Kui härjal kohe sarvist haarata, jõuab jõuludeks lastele sületäie pihuloomi meisterdada. Üks kirjatud siga või roositud jänes sobib head tuju tooma igasse kodusse.
Kunstnik lõi arhailist tõugu lelumaailma
17. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaja on natuke kas linast või villast kangast, hulk värvilisi lõngu, pehmet täitematerjali (näiteks villa) ja head tuju.
Üksikasjaliku õpetuse pihku ja taskusse mahtuva pehme looma meisterdamiseks leiab Christi Küti vastilmunud raamatust «Pihuloomad».
Raamatut võib küsima minna mõnda raamatuärisse või Tartu Mänguasjamuuseumisse. Mänguasjamuuseumis vaatavad tikitud pihuloomad vitriinist ise vastugi. Hea snitti võtta.
Lapsepõlve reliikviad
Kaltsunukke on emad lastele ikka õmmelnud. Neid ei raatsita tavaliselt ära visata isegi mitte siis, kui lelud juba narmendavad ja paikamist vajavad.
Kaisu- ja pihuloomi vajavad lapsed moodsal arvuti- ja virtuaalajastul veel iseäranis.
Kunstnik Christi Küti loodud pehmetel mänguloomadel on esiemade tarkus küljes. Naine on päritolult mulk ja oma leluloomingu kaunistamisel inspiratsiooni leidnud eelkõige Mulgimaa pruudi- ja noorikurõivaste tugevaväelisest taimornamendist, ristidest, sõõridest, roosidest ja elupuudest.
Eesti rahvausund ütleb, et ristimärk kaitseb, sõõr märgib elu ja aja ringkäiku ning roos on harmoonia ja täiuslikkuse sümbol.
Praegu Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias õppejõuna töötav Christi Kütt tegi oma esimese kirjatud looma siis, kui ise alles rahvusliku käsitöö eriala tudeeris ja kunstnik Anu Raua õpilane oli.
Kütt mäletab, et esimene loom oli lehm ja kirjade tikkimisega lehma seljale ja külgedele said pisted selgeks ning sõõrid ja roosid ja muud kujundid ka.
Nüüd on ta veendunud, et niisuguste arhailiste mustrite nägemine tekitab inimestes alati äratundmist.
Christi Kütt meenutab üht hiljutist mardilaada hommikut, kui tema tikitud loomadest möödus üks ema kolmeaastase lapsega ja kuidas see laps siis suure õhinaga laualt ühe pihulooma haaras ja enam käest ei pannud.
Tartu Mänguasjamuuseumi kunstiline juht ja nukuteadlane Mare Hunt hindab niisugust mänguasja kõrgemalt kui miskit muud.
«Kui ema seda tööd tegema hakkab, saab ta neid pisteid ja kirju lapselegi õpetada,» arvab ta. «Või siis pihuloomade raamatust sobilikke vanasõnu kõrvale lugeda. Näiteks et kana on patu korjaja ja kass patu tegija...»
Miks just pihuloom?
«Lapse käsi käib ema pihku,» vastab Mare Hunt. «Ja pihuloomgi on nii väike asi, et mahub kätte ja taskusse.»
Christi Kütt lisab, et pihuloomad kannavad lapseni esiemade mälu ja mustrid ning nii saab lapsepõlv oma maagilise mustrimaa.