Supilinn tõmbab ligi nii kunstiinimesi kui ka parme; ühest otsast teda vuntsitakse, teisest otsast ta aga laguneb ja mõnikord isegi põleb. «Varastatud oranži jalgratta» lugu on Supilinnast.
Lastekrimka kaardistab Supilinna värvikat elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleskirjutusena otse tõsielust (kuulu järgi olevatki) mõjuva loo autor Mika Keränen tunnetab uskumatult hästi oma lugejaid – lapsi vanuses kümme pluss-miinus kolm aastat. Ta ei hakka keerulist juttu veeretama ega ka liiglapselikult ninnunännutama. Ta paneb loo kirja nii, nagu laps võiks mõelda ja tegutseda.
Seda toetavad hea stiil, huumor, mis ei kaldu kellegi või millegi pilamisse, ja suurepärane jutustamisoskus. Olgu toodud ka stiilinäide.
Heas stiilis
««Kas tal ratas ikka lukus oli?» küsis Kuul häälega, millest aimus kogu aastakümnete pikkuse vargusteuurimise vilumus. Kuuli suur kõht aga tegi sellele seltsiks häält toonil, millest aimus liiga pikk ilmaolek maitsvast pontšikust. Kõhu omanik tõotas endale, et alates homsest ostab ta endale igal hommikul džiipi vähemalt kaheksa pontšikut valmis. Igaks juhuks. Eriolukordadeks. Tagavarapadrunite kõrvale.»
Nagu näha, kujutatakse täiskasvanuid mõnevõrra naljakate tüüpidena, kes ise samas lapsi üleliia tõsiselt ei võta. Küll aga võtavad suured – nii pätid kui ka kordnikud – tõsiselt iseennast, vaadates lastele autoriteetselt ülalt alla.
Seega tuleb lasteseltskonnal lisaks kuriteo jälgede ajamisele kõigepealt ennast suurte inimeste silmis tõestada. Kusjuures hiljem selgub, et lapsed suutsid lausa mafioosse struktuuri paljastada.
Tartlastele teeb asja iseäranis põnevaks mõistagi Supilinn. Kõikvõimalike tänavate ja nurgataguste tuvastamine pakub lugejale kuhjaga äratundmisrõõmu. Tekib koguni kiusatus vaatama minna, kus need pätid siis ikkagi pesitsesid.
Supilinn rullub lahti sõbraliku elukeskkonnana, meenutades pigem külakogukonda kui linnaosa. Just see «kõik tunnevad kõiki» meeleolu, mis paljusid paelub, peegeldub vastu ka selle raamatu lehekülgedelt.
Värvikad tüübid
Kohtame kamaluga värvikaid tüüpe alates tädi Irast ja professor Angelost, kelle suhe just tänu jalgrattavargusele tormiliselt arenema hakkab, kuni kurikaelte seltskonna endani. Võiks isegi rääkida erilisest supilinnalikust aegruumist, mis on tänase ülipragmaatilise ajastu suhtes mõnevõrra nihkes.
Tegelikult piisab selle lastekrimka kiituseks vahest ainuüksi asjaolust, et peaaegu kümneseks saav tüdruk haaras raamatu kohe õhinal enda kätte, nii et kodus tekkis arvustaja ja raamatu peamise sihtrühma esindaja vahel isegi väike jagelus.
Seda kummastavam on tõik, et tegelikult juba paar aastat tagasi valminud käsikirjale ei näinud ükski kirjastaja esialgu turgu...
Loodan südamest, et varastatud jalgratta lugu ei jää Mika Keräneni viimaseks lasteraamatuks.
Raamat
Mika Keränen,
«Varastatud oranž jalgratas»,
kirjastus Jutulind,
Tallinn 2008, 87 lk.