Heljo Pikhof: sallivamaks seaduse toel

Heljo Pikhof
, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees sotsiaaldemokraat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heljo Pikhof.
Heljo Pikhof. Foto: SDE

Kolmandal katsel võeti eile riigikogus 55 poolthäälega vastu võrdse kohtlemise seadus. Kevadel kukutati see seadus napilt läbi ja nüüdsama, sügisel, jälle. Umbes samasugune tingeltangel käis omal ajal soolise võrdõiguslikkuse seaduse ümber, mis alles pärast kolmeaastast menetlemist 2004. aastal vastu võeti.


Kas Eesti rahvale siis võrdsus ei meeldi? On seda uut sea­­dust meil ikka nii väga vaja?



Võrdsus kõlab väärikalt


Võrdsus paistab olevat ju ilus asi küll, kõlab uhkelt ja väärikalt. Just nimelt – kõlab. Sest  täielikult on see olemas ainult ideaalis. Loodus ei ole seda meie eest paika pannud, ürgkarjas valitses ikka tugevama õigus, ainult et sellest ajast on hulk vett merre voolanud.



Mida demokraatlikum ja arenenum on ühiskond, seda rohkem püüab ta võrdsuse mõistet tegeliku sisuga täita. Olgu pealegi seaduste toel, sest just nendel sotsiaalsetel mängureeglitel ju nüüdisühiskond püsibki, kui tegu pole just mõne hirmuvalitsusega.



Meiegi seadus tahab sätestada võrdse kohtlemise põhimõtted, ülesanded nende rakendamiseks ja edendamiseks ning diskrimineerimisvaidluste lahendamise korra. Ehkki iga viimane kui inimene on juba sünnilt isemoodi, ei ole ükski meist inimesem kui teine – olenemata rahvusest, rassist, nahavärvusest, usutunnistusest, veendumustest, vanusest, puudest või seksuaalsest sättumusest.



Vähegi võrreldavate võimaluste loomiseks tuleb mõnel juhul ehitada näiteks invalifte, teisel juhul aga lõhkuda kivinenud mõttemalle. Sest tugevama õigus kipub ikka ja jälle inimeseloomas võimust võtma, liiati on suur osa meist üles kasvanud ühiskonnas, kus oli kombeks laulda, et «rinnaga murrame teed».



Murda stereotüüpe


Ometi on võimalus kohtusse või võrdse kohtlemise voliniku poole pöörduda kindlasti parem kui veritasu. Kui sulle näkku sülitatakse  sel­­lepärast, et kellelegi teisele ei meeldi su nahavärv, või et poiss poisil käest kinni hoiab.



Tõsi, väga kurvaks teeb, kui meie vormilt edumeelses, aga sisult konservatiivses ühiskonnas kulub kogu aur ja ebatsensuurne sõnavara seksuaalvähemustele, otsekui annaks võrdsust taandada pelgalt «vikerkaarevärvidele». Äärmuslik sallimatus ühelt poolt toob kaasa ülepingutatud vastusammud teiselt poolt ning kasvatab üksnes sallimatust. Kui sa ise oled puhtalt hetero, egas gei-inimene sulle abikaasaks trügigi, eks ole?



Mis parata, küllap läheb paljudel veel aega harjumaks mõttega, et samasoolistel paaridel võivad olla näiteks lapsed. Sest eks ole meilegi midagi külge jäänud ühiskonnast, kus kõiksugu vähemustega võideldi põhimõttel: kui pole silma all, pole probleemi. Erivajadusega inimene istus nelja seina vahel, sest ta lihtsalt ei pääsenud kuhugi liikuma. Laiadest hulkadest erineva soolise sättumusega inimesed istusid kah nelja seina vahel, lisaks olid seal akendel veel trellid ees.  



Ühe ammuse riigikogu stenogrammid jäävad ajalukku kui värvikas näide hirmudest, mida ainuüksi soolise võrdõiguslikkuse sõna (s.t põhimõte, et üks sugu pole parem ega halvem kui teine) omal ajal esile kutsus.



Ent mida koledat on siis võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmisest möödunud aastatega sündinud? Härrasmees aitab daamile endiselt mantli selga, juhtivatel ametikohtadel domineerivad endiselt mehed ja igas viiendas peres on suhted rajatud peremehetsemisele ja mitut moodi vägivallale, nagu paraku näitavad perevägivalla uuringud.



Vahest just julgus seda viimast teadvustada ja tunnistada on sammuke võrdsema ühiskonna poole. Omaenese hirmude ja kartustega tulebki meil võidelda, et sillutada teed sallivusele.



Ümber palava pudru


Mis seal salata – et diskrimineerimist käsitlev valdkond on Eestis puudulikult reguleeritud, on Euroopa Komisjon saatnud meile ka kaks ametlikku kirja selle kohta, et me ei täida ELi direktiividest tulenevaid kohustusi. Mäletatavasti astusime Euroopa Liitu vabatahtlikult, ja õigustega käivad alati kaasas ka kohustused.



Tõtt-öelda oleks meil viimane aeg hakata täitma omigi seadusi, sest ELi direktiivid, mis keelavad inimese õiguste otsese ja kaudse kitsendamise, on meie põhiseaduse vastava, 12. paragrahvi osaline lahtikirjutamine.



Lisaks pole mõeldav, et ELi liikmesriikides oleksid töötajatel erinevad põhiõigused: otsib ju eestlanegi praegusajal tööd Iirimaal või Hispaanias (tööjõu vaba liikumine!), oodates sealselt tööandjalt teistega võrdset kohtlemist. Miks peaks inimlik suhtumine käima kaasas vaid näiteks siniste silmadega?



Viimaks tahaksin küsida: mis nn poliitilise korrektsuse seadustamisel nii väga häda ongi? Sisuliselt? Euroopa vanad demokraatiamaad on tegelnud võrdse kohtlemise ehk ebavõrdsuse vähendamisega rohkem kui kolmkümmend aastat. Neis kogemustes on settinud nii mõnedki alusmõtted, mis aitavad erinevaid inimesi ühtmoodi kohelda.



Kas meil on sellele midagi paremat vastu panna? Egas üks otsatu ilkumine või kassina ümber palava pudru käimine lahenda probleemi.



Seaduse toel saab pisitasa kasvatada ka sallivust. Sest meil, tundub, läheb veel aegu, enne kui tunnistame enesest  erineva inimese päriselt ja südamepõhjas endale omaseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles