Jüri Kõre: abort rahvastikupoliitika vaatenurga alt

Abort on delikaatne ja keeruline teema, mistõttu on vaidlustes napimate teadmistega osapoolt lihtne rünnata või aiast rääkijat aia augu kirjeldusega lollitada. Eriti kui ühed räägivad eetikast, teised tervisest, kolmandad rahast….

Abordivabaduse kaitsjad tunnevad ennast Eestis kindlalt ega võta oponente tõsiselt. Seetõttu on võimalikuks saanud terve rea vildakate seisukohtade käibele tulek. Jätame kõrvale probleemi eetilised ja meditsiinilised aspektid, räägime kitsalt abordist kui ühest rahvastikunäitajast.

Kuigi – eetikagi on suhteline. Näiteks võeti 1936. aastal Eestis vastu sundsteriliseerimise seadus ning 1939. aastaks oli katkestatud mõnisada vaimuhaige või pärilike haiguste kandja rasedust, mõnikümmend inimest oli sundsteriliseeritud.

Sarnased seadused kehtisid naabermaadeski ja vähemalt üks neist, Rootsi, on  kolmveerand sajandit tagasi toime pandud tegude pärast oma kodanike ees vabandanud. Eestis on see probleem küll tõstatatud, kuid väitega «kannatanuid oli käputäis» unustatud. Järelikult peab üks ühiskond eetiliseks ühte, teine teistsugust probleemikäsitlust.

Kui hakata abordi numbreid kõrvutama rahvastikunumbritega, siis esimene fakt, millele tasub tähelepanu pöörata, puudutab rahvust. Jätame kõrvale iseeneslikud abordid, räägime legaalselt indutseeritud ehk kunstlikest abortidest. 2007. aastal oli selliseid 8883, neist tehti 5524 eesti ja 3359 muust rahvusest naistele.

See proportsioon iseenesest (62:38) ei näita suurt midagi. Sündide ja abortide suhtarv (490 kunstlikku raseduse katkestust 1000 sünni kohta eesti ja 730 muust rahvusest naistel) kirjeldab selgeid erinevusi käitumises.

Need numbrid kõnelevad erinevatest väärtustest, inforuumidest jms, aga ka kahest erinevast koolisüsteemist. Kool pole küll peamine seksuaalteadmiste andja, kuid mõningane mõju noorte käitumise kujundamisel tervisekasvatusel veel on.

Üks levinud vassing puudutab abordikeelu ja sündimuse seoseid. 1966–1989  Rumeenias kehtinud abordikeelu mõttetust illustreeritakse väitega, et see ei suurendanud sündimust (PM, 23.10.2008).

Olles kahel korral seotud Rumeenias ellu viidavate sotsiaalprojektidega, pidin ma selle riigi eluolu enesele põhjalikult selgeks tegema. Ja kinnitan, et see väide on jama.

1966. aastal oli Rumeenia naiste viljakus 1,9 (lihtsustatult kaks last naise kohta), 1967. aastal 3,6 (peaaegu 4 last naise kohta). Kas saab üks administratiivne piirang olla veel suurema mõjuga?

Abordikeelu kaotamine 1989. aastal tõi omakorda kaasa viljakuse languse, 2,2-lt 1,8-le. Kas Rumeenia ühiskond käitus oma naistega (paaridega) eetiliselt või mitte, jätame nende endi otsustada.

Milline on aga pilt nüüd? Viimased, 2005. aastast pärinevad andmed näitavad, et rumeenlannad kasutavad abordivabadust hoopis vähem kui Eesti elanikud. Rumeenia 735 ja Eesti 825 aborti 1000 sünni kohta räägib sellest, et esimesena nimetatud riigis on õppimisvõimelist seltskonda märgatavalt rohkem.

Teine, veel suurem vassing, näeb abortide rohkuse taga eesti meeste vastutustundetust, mugavust, ühiskonna konservatiivsust ja mehe ning naise õiguste ja vastutuse ebaproportsionaalset jaotust.

Paljudest rahvastikuteaduse õpikutest käib läbi näide, kuidas Jaapan tõrjus 15 aastaga abordi sündimuse reguleerimise vahendite seast välja. 1955. aastal käivitatud kampaania ajal ei peljanud pereplaneerimise spetsialistid käia ukselt uksele ja jagada voldikuid ja kondoome, uuesti voldikuid ja kondoome, veel kord voldikuid ja kondoome…

Selle tulemusena kasutas 1970. aastate alguses 75 protsenti paaridest raseduse vältimise vahendina kondoomi. Nn pillid on nende negatiivse mõju tõttu naise tervisele Jaapanis alles lühikest aega lubatud ja kahele põlvkonnale on kondoom saanud seksi loomulikuks osaks.

Ilmselt ei ole palju neid julgeid, kes väidavad, et Eesti on valitsevate ühiskondlike suhete mõttes Jaapanist konservatiivsem, et eesti mees on siinses ühiskonnas kõrgemal positsioonil kui jaapani mees tõusva päikese maal! Maksab ikkagi ühiskonna kokkulepe mingi eesmärgi saavutamiseks, pingutus selle elluviimiseks ja spetsialistide-liidrite positsioon.

Kolmas vale, mida varjatult levitatakse, on meie keskealiste liigitamine «lootusetute» juhtumite hulka, kelle käitumist paarissuhtes on võimatu muuta. See on üks järjekordne eesti silmakirjalikkuse näide.

Vanemale venelasele, kes kaebab, et eesti keelt on raske ära õppida, patsutame õlale ja ütleme: «Saad hakkama!» Keskealise eestlase puhul raputame kahetsevalt pead: «Ega see kondoomi kasutamist või pilli võtmist ära õpi!»

Loodetakse seksuaalteadmiste levitamisele noorte seas, mis pole ju iseenesest vale. Kuid salamisi varuvad teemaga tegelejad niimoodi endale kriitikavaba aega (õige aeg aruandluseks pole ju veel käes!).

Terve põlvkond on kasvanud oludes, kus erinevad vahendid reproduktiivkäitumise kujundamiseks on kättesaadavad, propagandakski on omajagu aega ja raha antud. Aga tulemused on nadid, nadimad kui Jaapanis, nadimad kui Rumeenias.

Veel paar rida rahast. Kas abordi «hinnatõus» tooks kaasa mingeid ulatuslikke negatiivseid tagajärgi? Ei too, kui see toimub koos soodustustega tänapäevasematele lähenemistele.

Abort oli Eesti NSVs tasuline kuni 1976. aastani. Võiks arvata, et tasuta protseduur kasvatas raseduse katkestuste arvu? Võta näpust!

1974. aastal legaliseeriti suu kaudu võetavad kontrat­­sep­­tiivid ja sellest ajast alates vähenes abortide arv kindlas rütmis (üks tuhat aastas) kuni 2004. aastani, jäädes siis pidama 11 000 tasemele.

See fakt annab märku, et võibolla vajab senine poliitika tõesti muutmist. Nii nagu abordi kahjulikkusest kõnelev seltskond kaudselt soovitab.