Vana-Tartumaa baltisaksa mõisnike kalmistud

Kodijärve

• Kodijärve viimaste mõisnike Ackermannide (1878–1919) kalmistu on nüüd hooldekoduna kasutatava mõisahoone vastas mäe otsas. Nagu näha nii sellelt väikselt kui ka paariskülje keskel olevalt suurelt fotolt, on hauakohti lisaks vandaaalidele lõhkunud ka suured mahalangenud puud. Mõnel säilinud hauakivil on loetavad kirjad, samas on puruks pekstud mustast marmorist hauakivid. Teise maailmasõja ajal maeti sellele kalmistule ka Nõukogude armee sõdureid. Viimaste kalme tähistas veel kümme aastat tagasi puust rist, millest nüüd pole enam jälgegi. 

Palupera

• Palupera mõisa (1818. aastast von Budberg, 1870. aastast Fuchs) parun Budberg-Bruiningki perekonna kalmistu on mõisast ligi kilomeetri kaugusel. On teada, et sinna on maetud ka Palupera mõisa esimene mõisnik Franz von Rennenkampff.

Rõngu

• Rõngu mõisast umbes poole kilomeetri kaugusele jääval Hiugemäel on riigikrahv von Manteuffeli perekonna matusepaik. Dokumentidest leitud ainus nimeline viide sinna maetud inimestest on krahv Cecil Axel von Manteuffeli (surnud 1830) abikaasa Henriette Charlotte’i (surnud 1860) kohta. Muinsuskaitse all olev kalmistu on täielikult metsistunud, hauakividest pole mingit märki.

Vedu

• Vedu mõisa viimase omaniku Otto von Stackelbergi perekonna matusekoht jääb mõisast umbes kilomeetri kaugusele metsa sisse. Matusekohas on säilinud ringikujuliselt paiknevad graniidist piirdepostid ja ühe risti kivi. Puuduvad andmed, kes ja millal on sinna maetud.

Kuremaa

• Kuremaa mõisa viimase omaniku von Oettingeni (1846–1928) perekonna matusepaik rajati 1897. aastal mõisahoonest 2,5 kilomeetri kaugusele Kuremaalt Laiusele viiva tee äärde. Umbes põlvekõrguse kivimüüriga ümbritsetud surnuaed on 80 sammu pikk ja 90 sammu lai. Neogooti stiilis kabel püsitati 1899. aastal Walter von Engelhardti plaani järgi. Paarkümmend hauakohta on äratuntavad. Alles on üks ristikönt (pildil) ja Marie von Oettingeni kalmu suur raudrist, mis on toetatud haua päitsis oleva suure kivi najale.

Saadjärve

• Saadjärve  mõisnike (1808. aastast Koskullid ja hiljem von Haeckel) perekonna matusekoht asub mõisahoonest 1,5 kilomeetri kaugusel. Metsa servas on ligi kahe meetri kõrguse müüriga ümbritsetud 24 sammu pikk ja 19 sammu lai muinsuskaitse all olev võssa kasvanud kalmistu. Selle kaarvärav, mis veel 1960. aastatel oli alles, on kokku kukkunud. Ühel hauakivil on  loetav kiri Durch Kreutz zum Lichte (läbi risti valguse juurde), 11 ristideta hauakivi jäänused on paksu sambla all.

Mäksa

• Mäksa mõisniku von Esseni perekonna matusepaik jääb mõisa peahoonest ligi poole kilomeetri kaugusele, sinna viib uhke allee. Säilinud on matusepaika ümbritsev kivimüür ja neogooti stiilis kabel. Hiljuti korrastas platsi Mäksa vald, kuid kabel on väga viletsas seisus. 

Saare

• Saare mõisa viimase omaniku Zoege von Manteuffeli perekonna matuseplats on mõisast ligi kilomeetri kaugusel Saare järve kaldal. Platsi on veidi korrastatud, mõni hauakivi on säilinud.

Kärde

• Kärde viimase mõisniku Viktor von Stackelbergi matusepaika Piibe maantee läheduses viib tammeallee. Margarethe Stackelbergi (1882–1903), kes tegi enesetapu ning keda sellepärast ei saanud matta kirikuaeda või surnuaiale, kalmul on suur kivi. Viimasel on säilinud perekonna vapp, kuid must rist on puruks pekstud.

Kurista 

• Kurista mõisa 1749. aastal ehitanud aadlik Guillemont de Villebois’ mõisapargi läänepoolses osas asunud perekonna matusepaik on hävinud: plats on võsastunud, väravamaja koht vaevu äratuntav, siin-seal võib näha ka mõnd hauakivi tükki. Selles muinsuskaitse all olevas matmiskohas oli kunagi klassitsistlik kabel, mille de Villebois laskis 1781. aastal püstitada kindralleitnant Francois Guillemont de Villebois’ (surnud 1781) auks.

Majala

• Konguta vallas Majala külas Tamme talu taga on ilmselt sealt umbes poole kilomeetri kaugusel asuva Pala karjamõisa omanike Stokkebyde kalmistu. Ühel väiksel ristil ja kahel suurel hauatähisel on veel loetavad kirjad. Suure tõenäosusega maeti kalmistule esimesena 1862. aasta 28. aprillil sündinud ja surnud laps. 

Luunja

• Luunja mõisnike krahv Burchard Christoph von Münnichi ja von Nolckenite  kalmistu on hävitatud. Kalmistule on maetud krahv Münnich (surnud 1767), kes oli ka Venemaa peaminister, ja pärast teda Luunja mõisat valitsenud von Nolckenid, kes Eestis esimestena 1820. aastatel hakkasid talupoegadele maad müüma. Sel aastal rajas Luunja ratsakooli omanik Sven Šois (pildil) MTÜ Münnich ja asus selle abil oma maale jäävat kalmistut korrastama.

Hellenurme

• Hellenurme mõisa viimaste omanike von Middendorffide (1856–1916) perekonna matusepaigas puhkab kuulus loodusteadlane, akadeemik Alexander Theodor von Middendorff (surnud 1894). Muinsuskaitse all oleval kalmistul on säilinud kabel.

Ahja

• Ahja mõisa südamest paari kilomeetri kaugusele jääb alates 1819. aastast Ahja mõisa omanike Braschide perekonnakalmistu, kuhu mõisast viis uhke allee. Matusepaigaks oli väike metsatukk, mille keskel asus neorenessansi stiilis kabel, millel oli kaunis ümarkaarne portaal. Rüüstatud ja mahajäetud von Braschide perekonnakalmistu võeti 1932. aastal kasutusele kogu ümbruskonna matmispaigana, milleks see on jäänud tänini. Tõenäoliselt sellest ajast pärineb kabeli lihtsustatud katus. Algne katus sai arvatavasti viga juba 1918.-1919. aastal Vabadussõja ajal rüüstamiste läbi.

Allikad: Tartu Ülikooli geograafia osakonna teadur Taavi Pae, mõisaportaal Eesti mõisad, Tartu Postimees