Novellisti elulugu ootas avaldamist pool sajandit

Aivar Kull
, kirjanduskriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Daniel Palgi, «Peet Vallak. Elu ja looming».
Daniel Palgi, «Peet Vallak. Elu ja looming». Foto: Repro

Kirjandusteadlane ja Gustav Suitsu õpilane Daniel Palgi (1899–1988) jättis endast maha kaks mahukat käsikirja, mille avaldamine poleks saanud autori eluajal kuidagi kõne alla tulla.


Mälestuste käsikirjast pealkirjaga «Murduvas maailmas» trükiti Loomingu Raamatukogus aastal 1994 esimene osa, täismahus teos (I–III osa) nägi ilmavalgust aga alles läinud aastal Eesti Päevalehe ja Akadeemia ühises raamatusarjas «Eesti mälu».

Eestiaegse kirjanduselu ning 1940. ja 1950. aastate stalinistliku Tartu (riikliku) ülikooli kohta leiab sellest memuaarköitest otse külluses teravapilgulisi tähelepanekuid ja ilmekaid isikukirjeldusi.
Vaikne ja kinnine Vallak

Daniel Palgi kirjanduslooliseks elutööks aga kujunes novellimeister Peet Vallaku (1893–1959) elu ja loomingu uurimine. Lisaks hulgale artiklitele valmis Palgil aastal 1965 pikema Vallaku-uurimuse käsikiri, mis oli aga täiesti teadlikult ja tahtlikult kirjutatud kõiki nõukogulikke nõudeid ja käibekujutlusi eiravalt.

«Peet Vallakule ei pakkunud suurt lusti nõukogude kirjandust rikastada» (lk 580), märgib autor üpris sarkastiliselt.

Inimesena üsna tagasihoidlik, napisõnaline ja märkamatu, «vaikne ja kinnine Vallak» (Gustav Suitsu määratlus) suutis oma novellistikas luua pingestatud, kirgedest ja (sise)konfliktidest tulvil mikrokosmose, mida tema biograaf analüüsib kaasahaaravalt ja suure sisseelamisega. Uurija suudab ilmekalt avada Vallaku näivalt pretensioonitutes elupiltides peituvat «mitme-mitme atmosfäärilist pinget», «staatilist kõrgsurvet» (lk 260), eriskummalisi karaktereid ja peent huumorit.

Kokkuvõtvalt nimetab autor Vallakut «elu kujutamise virtuoosiks», kelle põhiline väärtus seisneb elu nägemise intensiivsuses (lk 616–617).

Unustatud klassik?

Meie päevil näikse Peet Vallak olevat üsna unustatud klassik. Samas tundub siiski, et novellimeistril on läbi aegade püsinud oma väiksearvuline, ent kindel austajaskond. Tema novelle on jätkuvalt dramatiseeritud ja lavastatud; «Lodjavahi surm» taasavaldati antoloogias «Õudne Eesti: valimik eesti õudusjutte» (2005).

Aastakümneid on kirjanikku põhjalikult uurinud tartlane Enn Lillemets, kes võiks olla järgmise Vallaku-raamatu autor. Aga näiteks kirjaniku romaani «Hulgus» taastrüki puhul ilmutas oma pildi Vallakust meie tänase päeva tunnustatumaid novelliste Mehis Heinsaar («Sünge naeru raamat» – Vikerkaar 2006, nr 9).

Kas Daniel Palgi kergelt kuivavõitu, ent samas vanamoeliselt väärikas, mõistev, asjalik, metoodiline ja ülipõhjalik monograafiline käsitlus aitab Val-lakut praegusele lugejale aktualiseerida?

Süvenevale lugejale teeb ta seda kindlasti. Vallaku loomingus olulist, olemuslikku ja ka üleajalist on autor hästi tabanud ning ka kirjaniku maise elukäigu käänakuid ja katsumusi on tema kauaaegse lähedase sõbra ja biograafi sulest igati veenvalt valgustatud.

Raamat

Daniel Palgi, «Peet Vallak. Elu ja looming».
Saateks: Hando Runnel. Sari «Eesti kirjanikke».
Ilmamaa, Tartu 2011, 640 lk.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles