Ilona Merzin: küsimused ootavad: miks, millal, kuidas ja kas?

Küsimusi on palju, kuid mõttearenduse selguse nimel rühmitan need jaotustesse miks, kuidas, millal ja kas.

Tiit Silla ja Martin McLeani koostatud töö Holmi pargiala hoonestamisest on põhjalik ja hästi jälgitav, andes päris selge vastuse küsimustele miks, kuidas ja millal.

Et julgeda küsida kas?, tuleks kõigepealt samm-sammult hoonestuskavaga tutvuda.

Näen vaimustavat võimalust, et töö oleks nähtav linna kodulehel silmatorkava pealkirja all «Uudis! Loe, vaata ja mõtle kaasa!».

Miks?

Töös esitatud analüüs toetub Tartu sõjaeelsele elukogemusele ja paljude Euroopa linnade eluviisile, kus jõgi on linnaelu tuiksooneks.

Sõjaeelse ja tänapäeva hoonestuse iseloomu kõrvutav ja sünteesitud analüüs toob selgelt välja, et Tartu kesklinn siin- ja sealpool Emajõge moodustas omal ajal erinevalt praegusest terviku. Hoonestatud ja aktiivses kasutuses alad olid nii funktsionaalselt kui ka visuaalselt jõega seotud.

Võrreldes elanike arvu Tartus enne ja nüüd, näeme, et ehkki elanike juurdekasv on suurendanud linna võimalusi, on seda potentsiaali rakendatud hoopis hoonestuse ja aktiivse elu viimiseks linna äärealadele.

Kesklinna praegusel alalhoidlikul kujundamisel on olnud objektiivne tagamaa: sõjapurustused, nõukogudeaegne planeerimisloogika ja ehituskvaliteet, viimaks varakapitalistlik lauskasumlik ehitus- ja majandamisviis. Ometi pole tõsiseltvõetavat õigustust jätkata seni mõneti põhjendatud ettevaatlikkusega ettearvamatu tulevikuni.

Tartu kesklinn ei ole ainuüksi vanalinn. Ruumilise ja funktsionaalse terviku loomiseks on loomulik, et kesklinn asub Emajõe mõlemal kaldal.

Sõjapurustustega katkestatud tihe linnakude vajab taastamist 21. sajandi parimate esteetiliste ja sotsiaalsete arusaamade võtmes uut keskkonda üles ehitades, et tartlaste enesemääratlus ja eluhoiak võiksid muutuda.

Siiani räägib linnaruum vaikimisi kaotustest, purustustest, ettevaatlikkusest ja allasurutusest. Hüljatud Emajõe kaldapealsed on nagu haavaarm näos, kuid erinevalt inimese näost on linnaruumi võimalused mitmekesisemad.

Kuidas?

Endisaegse ja nüüdse tänavastruktuuri, hoonestatud ning avatud alade dünaamika analüüsimisel on lihtsalt ja hästi loetavalt leitud võimalikud hoonestatavad alad. Võimalike hoonestusprintsiipideni jõutakse samm-sammult.

Alustatakse hoonestusalade võrdlemisest ja sünteesist, sellele lisandub tänavastruktuur ja avatud ruum ning haljastusalad. Omaette ruumikvaliteedi loob võimalike vaadete analüüs. Hoonete korruselisus ja hoonestusviis arvestab nii vaateid, ilmakaartele suunatust kui ka vajalikku kaitset tänavamüra eest.

Hoonestusaladega on vahetult seotud parkimisvõimalused. Jõe loomupärast käitumist ja ilmakaari arvestades on tehtud ettepanekud jõeäärse ala aktiivseks kasutamiseks.

Esitatu järgi tundub hoonestuskava ideaalne, aga miks küll ei ole kuulda üldrahvalikke rõõmuhõiskeid? Üks selgitusi tuleb materjali esitusviisist. Nimelt: üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Esitatud visioon on siiski piiratud ja ennekõike illustratiivne.

Oluline on aru anda, et tegelik hoonestamine toimub pika aja jooksul, ilmselt mitmekümnete aastate, kui mitte kogu praeguse sajandi jooksul, seejuures oluliselt suuremat mõttepotentsiaali kaasates.

Seetõttu on tähtis süveneda enne arhitektide visiooniga tutvumist varasemasse analüüsi. Visiooni vaadates aga kasutada umbes samamoodi «prille» nagu 3D-kinos, mis jätaks kõrvale illustratiivse esteetika ja keskenduks funktsionaalseid seoseid, ruumilist struktuuri ja hoonestamise laadi kirjeldavatele parameetritele.

Rõõmustab, et vastamatuna tunduvale küsimusele, kuidas sellist üüratut mahtu üldse on võimalik ehitada, on töös vastus olemas.

Hoonestuskava määratleb kvartalid ja hoonestamine käibki kvartalite kaupa. Ehitustandri avamine ja ehitiste valmimine saaks toimuda vastavalt võimalustele ja initsiatiivile.

Linnal on võimalik fronti avada järkjärgult, üldplaneeringut silmas pidades.

Hoonestuskava on juba tutvustatud ajaleheveergudel ja linnavalitsuses, kuid siiski on valminud materjal väärt veel põhjalikumat tutvustamist. Tegemist ei ole elegantse ettekujutusega abstraktsest utoopilisest kristall-linnast või realiseerimatu mitmetasapinnalise Riia-Turu ristmiku projektiga, vaid täiesti tõsiseltvõetava arenguvisiooniga.

Igati asjakohane oleks tutvustada seda igast küljest rahvaesindajatele ja linnaametnikele. Hoonestuskavas esitatud printsiipide aktsepteerimine võiks saada pikemaajalise arenguotsuse staatuse. Tegemist oleks mitte niivõrd ruumilise planeerimise dokumendi, kuivõrd arengustrateegia ruumiparameetrites esitatud atribuudiga.

Millal?

Pärast hoonestuskava laiemat tutvustamist on otstarbekas analüüsida praegust ehitamisvalmidust. Praegu tehakse tööd kesklinna üldplaneeringu ja Tartu üldplaneeringu teemaplaneeringuga «Tartu linna ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide ja TÜ Kliinikumi ruumiline areng».

Pargiala hoonestuskava vajaks tutvustamist üldplaneeringuga seotud inimestele ning päädima küsimusega, kas mõni kvartal hoonestuskavas käsitletud territooriumist läheb kokku koostatavates üldplaneeringutes kavandatud funktsioonide ja/või hoonestuse iseloomuga.

Niisuguste asjaolude selgudes on võimalik võtta vastav maa-ala hoonestuskava struktuuri arvestades üldplaneeringus menetlusse.

Kas?

Vastus sellele küsimusele moodustub vaikimisi varasemates küsimustes visandatud stsenaariumi eri järke läbides. Asjast huvitatud isikutel, alustades endise Holmi maaomanikest ja Tartu ülikoolidest ning lõpetades Riigi Kinnisvara ASi ning tema hallatavates ruumides toimetavate riigiasutustega, on nüüd võimalus ja kohustus hoonestuskava põhjalikult uurida, isekeskis suhelda ja linnaisadele oma ehitusvalmidusest teada anda.

Samal teemal: Ülejõe pargiala hoonestamine, Jüri Saar, «Tartu linn kavandab Ülejõe pargiala taashoonestust» (27.04), Tiit Sild, «Kus on Tartu potentsiaal?» (03.05), Kadri Leetmaa, «Planeerimise neljas mõõde» (50.05), Margit Mutso, «Millist linna me tahame?» (09.05).

Vt kesklinna planeerimise kohta ka TPM 12.01, 17.01, 18.01, 25.01, 16.03, 21.03, 05.04 ja 18.04.