Emadepäeva hakati tähistama Põhja-Ameerikas 1908. aastal. Sealt jõudis see tava Soome aastal 1918. Soomest tõi aga selle mõni aasta hiljem oma hinges kaasa Tartu üliõpilasneiu, toimekas seltsitegelane, hilisem ajakirjanik ja kirjanik Helmi Mäelo.
Kodu on rahva süda, ema selle hing
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba tema õpetajad meie esimese eestikeelse keskkooli Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi gümnaasiumi (praegune Miina Härma gümnaasium) päevil, Helmi ja Peeter Põld ning Elisabeth Luiga, nägid tütarlapses noort jõudu Eesti arenevale seltsiliikumisele.
Mõttekaaslaste nõul ja jõul lähetas tollase Eesti karskusliikumise vaimne juhtkond hakkajamaid noori vaatlejatena Eestist kaugemale naabrite juurde, kus seltsitegevus oli juba varem ja kauem rahva elu mõjutanud.
Helmi Mäelo on ise üht teda tugevalt puudutanud külaskäiku Soome oma mälestusteraamatus meenutanud: «Kevadel maikuu alguses viibisin taas Soomes. See oli maikuu teine pühapäev, millist nimetati emadepäevaks. Olin juba mõndagi head Soomes näinud ja seal õppinud, kuid selle sündmuse kohta ei mõistnud ma midagi ette aimata. Emadepäev, milleks selline päev!?»
Mäelo peatus tol korral Viiburis ühe naisõpetaja juures. Temaga koos läkski ta tütarlaste lütseumi emadepäeva aktusele. Teel märkas ta, et linn on lipuehtes. Selle põhjust pärides sai ta vastuseks: emadepäeva auks.
Lütseumihoone trepil ootasid juba tütarlapsed, kes kinnitasid neile mõlemale rinda lillekese. Kõikjal askeldasid rõõmsalt noored: nad juhatasid emasid ja aktusekülalisi ettenähtud paikadele. Aukohtadele paigutati lasterohkete perekondade emad, nende peadki krooniti lillepärgadega.
«Istusin seal tummana, veelgi enam – olin nagu murtud tiibadega lind. Enda ümber nägin ja kuulsin emaarmastuse ülistamist, ema ohvrimeelsuse ja tema töö tänamist ja austamist just sellepärast, et ta oli sünnitanud palju lapsi... Kuulsin seal lause «Kodu on rahva süda, ema selle hing!»,» kirjeldab Mäelo.
Seda kõike kuuldes-vaadates tundis Helmi Mäelo süüd, et tema, oma ema koolitatud tütar, ei olnud mõistnud kunagi jagada lugupidamist ega mõistmist ega öelda tänu kasvatamise ja koolitamise eest oma emale.
Lasterohkus naiste süü
Helmi Mäelo ise oli pere seitsmes, aga mitte viimane laps. Ema oli 48-aastasena sünnitanud perre kaheteistkümnenda lapse. Tema kodukandis Udernas peeti lasterohkust häbiväärseks, sest suur pere tähendavat puudust ja kitsikust.
Suur pere tähendas ka seda, et igaüks pidi kõhutäie töö ja teoga välja teenima. Mänguasi võis käes olla vaid sülelapsel. Viieaastaselt pidi igaüks hakkama töötegemist õppima. Nii tibude, sea- kui ka lamba- ja lehmakarjasena tuli oma kohustuse eest vastutust kanda.
Helmi Mäelole meenus, kui suur viha ja trots oli teda vallanud ja üldse mitte kübetki kaastunnet ega haletsust siis, kui tema ema, äsja lehmakarja ära lüpsnud, lamas kaame ja nõrgana kambris, vastsündinud kaheteistkümnes laps kõrval. Rikkamates peredes oli ju vähem lapsi.
Muidu tasakaalukas ja mahedasõnaline sulasenaine noominud tol päeval turtsuvat tüdrukut ema halvustamise ja hukkamõistmise pärast: «Sina! Sina kõneled vaesusest ja puudusest... kas sa oled ühtki päeva olnud ilma leivata... kas sinu peale ei kulutata koolitamisega, sina häbitu, kes halvustad seda ema, kes sinu koolitamisega enim vaeva näeb...»
Ent ka Uderna mehed pidanud lasterohkust, eriti tütarde sündi perre, naiste süüks ning halvustanud neid.
Helmi Mäelo oli ema 12. lapse sündimise ajal 17-aastane gümnaasiumineiu. «Sel päeval avanesid mu silmad elusündmuste mõistmiseks, mida inimene ise ei juhi,» kirjutab ta mälestusteraamatus «Talutütar».
Soome äratab
Kuid tookord Soomes istus tudengineiu läbiraputatu ja sõnatuna, kui kuulis enese ümber emade ohvrimeelsuse ja töökoormuse tunnustamist, nende tänamist ja austamist just sellepärast, et nad olid sünnitanud palju lapsi.
Soomest tagasi Tartus, muretses Helmi Mäelo kirjandust, uuris pereprobleeme, laste ja vanemate suhteid. Temas selgines lasterohkete emade rahvuslik osatähtsus. Eelkõige tahtis ta oma ema tänada.
Läbielatust puudutatuna ja loetu valgusel korraldas Helmi Mäelo 1922. aasta suvel oma kodukandis Udernas esimese emadepäeva Eestis. Selleks kokkutulekuks palus ta kooliruume Uderna koolijuhatajalt. Rahvast kogunes etteaimamatult palju. Ka avatud uste ja akende tagused olid kuulajatest tulvil.
«Esimest korda kõnelesin seal emaarmastuse suurusest ja tähtsusest, tema ennastsalgavast ohvrimeelsusest laste kasuks, kes seda harva mõistavad hinnata. Esimest korda kordasin ka lauset: «Kodu on rahva süda, ema selle hing!»
Rahvahulk kuulas neid uudseid sõnu ja mõtteid, mis kujunesid mõnevõrra pihtimuseks. Paljud nutsid. Ka mu oma ema silmist voolasid pisarad, arvatavasti küll olid need sel korral rõõmupisarad,» meenutab Helmi Mäelo mälestusteraamatus.
See oli esimene emadepäev Eestis.
Riiklik pidupäev
Eesti Naiste Karskusliidu korraldada võetud emadepäeva puhuks anti välja juba nõuandev-selgitav kavavihik, kus tehti ettepanek kõikidele koolidele ja naisorganisatsioonidele selle päeva tähistamiseks.
Emadepäeva korraldamisega samal ajal hakkas Eesti Naiste Karskusliit välja andma ajakirja Eesti Naine (1924). Selle asutajaks ja peatoimetajaks sai Helmi Mäelo. Ajakirja teene on emadepäeva mõtte ja tähenduse viimine eesti rahva sekka, järjekindel koduse kasvatuse, alkoholivaba seltsitegevuse ja kooskäimiste mõju ning koduse õhkkonna tervena hoidmise vajaduse selgitamine.
Emadepäeva kasvatuslikku mõju hinnates aitas nende korraldamisele kaasa ka haridusministeerium. 1935. aastast huvitus emadepäevast ka riigi propagandatalitus.
Kokkukutsutud rahvakultuuri ja rahvahariduse nõukogu viiski selle päeva laiemale riiklikule alusele: kell seitse hommikul helisesid üle maa kirikukellad, linnades mängisid orkestrid äratuseks «Ema südant», heisati riigilipud.
Emadepäevast oli saanud vabariigi aastapäeva kõrval teine väga tähtis ülemaaline pidupäev. 1938. aastal kutsus riigivanem Konstantin Päts Kadrioru lossi vastuvõtule need emad, kellel oli 12 või enam last. Sinna oli kutse saanud ka Helmi Mäelo ema Mari Pett.
Millisena mäletab Helmi Mäelo tütar, praegu Stockholmis elav 84-aastane Marja Jaanivald oma Tartu-aegade emadepäeva?
Lapsepõlvelinna sageli külastav Marja Jaanivald viibib praegugi Tartus. Meelsasti kirjeldas ta üht emadepäeva hommikut.
Kodutänava, Päeva tänava nurgal mängib orkester «Ema südant». Linn on lipuehtes. Koolides on emadepäeva aktused. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi gümnaasiumi poole suunduvad emad, laps käeotsas. Ukse juures kinnitavad vanemate klasside õpilased emadele ülasekimbukese rinda. Õpilased on ise lilli korjamas käinud.
Jaanivald meenutas, et kui ta oli 3. klassi õpilane, laulis ta aktusel solistina «Ema, kallis ema, oled nõnda hää...»
Aga kuidas ta kodus koos vendadega ema õnnitles? «Eks ikka oma korjatud lilledega,» ütles Marja Jaanivald. Üsna sagedasti said lapsed need küll alles õhtul üle anda, sest ema ise käis paljudel emadepäeva aktustel kõnelemas, eriti just maakohtades.
Sõja ja iseseisvuse hävimisega seiskus ka see kasvatustöö, mida eesti haritlaskond ja seltsid oma rahva ja tema kultuurikeskkonna arendamiseks teha püüdsid.
Helmi Mäelo lahkus tütre ja kahe pojaga Eestist 1944. aasta augustis. Ta suundus Saksamaa kaudu Rootsi ja suri 1978. aastal Stockholmis.
Kui tema tütar Marja Jaanivald kord taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal Eestisse tuli ja sadamast südalinna kõndis, märkas ta, et linn on lipuehtes ja Raekoja platsil kõneleb mees, kes rõhutab: emadepäev on kodupäev. Ta tundis rõõmu, et emadepäev on siin jällegi lipupäev.