Nõukogude korra ajal said elanikud korteri riigilt. Oli küll hea, et korter anti tasuta, aga sealjuures tuli aastate viisi järjekorras oodata. Kusjuures nn eesrindlikel töölistel edenes järjekord kiiremini kui intelligentsi esindajatel.
Säästud neelas kooperatiivkorter
19. aprill 2011, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põllumajandusteadlane Jaan Lepajõe, loomakasvatusteadlane Leida Lepajõe ja nende kolm last elasid pead-jalad koos Komsomoli tänavas (praegu Kroonuaia) kahetoalises ahiküttega 27-ruutmeetrises korteris.
Isal-emal, kes olid toona dotsendid ja hiljem professorid, oli kodus ruumikitsikuses töötada väga raske. Lapsed pidid õppima laua taga kordamööda. Lepajõe pere olekski sinna jäänud, kui neil polnuks võimalust muretseda kooperatiivkorter. See tähendas isiklike säästude kasutamist ning järelmaksu tasumist kuude kaupa ja aastate viisi.
«Meie viietoalise korteri hind oli päris soolane,» meenutas Madis Lepajõe. «Isa-ema vahepeal vandusid küll, et väga kallis lõbu. Mina elasin seal alates maja valmimisest suvel 1969, kui olin 14-aastane, kuni abiellumiseni 1980. aastal.»
Praeguse hinnangu järgi on Raul-Levroit Kivi projekteeritud kunagine kooperatiivelamu Taara, mis asub aadressil Riia 3, väärt kuuluma riiklike kultuurimälestiste hulka kui oma aja esinduslik korterelamu.
«Hoonel on luksuslik hoovikülg korterilaiuste rõdudega. Katusel asub pesukuivatusterrass, mida Kivi toona Tartus propageeris.» Nii on kirjas Egle Tamme ja Tõnis Kimmeli aruandes, mis on koostatud 20. sajandi arhitektuuri inventeerimise eeltööde aegu.
«Meie kasutasime pesukuivatusterrassi päevitamiseks, pesu seal väga palju ei kuivatatud, sest kesklinnas tossasid katlamajad,» meenutas Madis Lepajõe. «Sealt oli hea ka sõjalennuvälja lennukite sabasid binokliga uurida.»
Kooperatiivkorterid olid ehitatud küllap paremini kui tavalised, tasuta jagatavad eluasemed, sest toimis omaniku järelevalve. «Kooperatiivi puhul oli nii, et sa olid algusest peale asja juures ja said mõningaid viimistlusmaterjale valida,» ütles Madis Lepajõe.
Oma ema-isa kunagises korteris elab praegu Madise antiigiteadlasest õde Marju Lepajõe. Selle maja plussideks peab ta head korteriplaneeringut ja asukohta Vanemuise kõrval.
«Kui me sinna kolisime, sattusime kohe teatriuuenduse keskele, Hermaküla ja Toominga ajastusse, Vanemuise uus maja oli just valminud,» selgitas Marju Lepajõe. «Hiljem kerkis vahetusse lähedusse ülikooli raamatukogu, mis on samuti saatuse kingitus. Ja muidugi on pluss erakordselt sümpaatsed majaelanikud, kellelt ma igaltühelt olen selle 40 aasta jooksul midagi õppinud.»