Rongisõitjad on märganud Ropka raudteejaama lähedal lameda katusega ühekorruselist suvilat, mille esikülge ehib kaheksa joonia kapiteeliga sammast.
Lapselapsele meenub sammastega suvilas vanaisa
19. aprill 2011, 11:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Maja ehitas minu vanaisa Nikolai Rešetnikov, kes oli skulptor-restauraator,» ütles Kristina Kivirand-Pototski. «Need betoonist sambad meenutavad Tartu Ülikooli peahoone sambaid, ülemised ja alumised osad on kipsist. Paar aastat tagasi proovisime koos onupojaga neid restaureerida.»
Sammastega suvila ehitamise lugu Lossi kinnistule nimetas noor omanik sentimentaalseks. Oli ju tema vanaisal (külarahvas hüüdis teda arhitektiks ja arhitektoriks) suur unistus, et lapselaps pääseb ülikooli õppima. Kuid mees mõtles 1980. aastate algul kipsi valades ja sambaid püstitades ajas veel kaugemale.
«Vanaisa tahtis ehitada mulle puhkepaiga, kus ma täiskasvanuna nagu praegu – olen 32-aastane – läheksin sinna sammaste taha ja mõtleksin elu üle järele. Täpselt nii see nüüd ongi,» ütles lapselaps.
Vanaisa on surnud. Kuid ka mulla all võib ta uhkust tunda, sest tema lapselaps pääses Tartu Ülikooli, mille maaliosakonna lõpetas ta aastal 2010 bakalaureuseõppes. Õpinguid jätkab ta praegu Tallinna Ülikoolis kultuuriteooria alal ja Tartu Ülikooli maaliosakonnas – mõlemas magistriõppes.
Õpingute ajal on Kristina Kivirand-Pototskil valminud Marko Mäetamme juhendatud kursuse raames vanaisa püstitatud suvilast video. Üsna varsti, 26. aprillil kell 18.30, avatakse Tartu Ülikooli raamatukogus näitus «Speaking Houses» («Rääkivad majad»), kus saab vaadata seda videot ja kursusekaaslaste töid.
«Minu lapsed, mul on kaks last, on suvilasse väga kiindunud,» ütles Kristina Kivirand-Pototski. «See koht ärkas justkui uuele elule, kui mu poeg ütles paar aastat tagasi väga konkreetse häälega: «Mina tahan minna suvilasse!» Ja hakkasimegi seal tihti käima. Nii et pingil, mille vanaisa tegi 25 aastat tagasi ja millel ta ootas rongi, on nüüd uus omanik.»
Kristina Kivirand-Pototski on nõus, kui Lossi suvilat, mida asjatundjad on nimetanud vabastiilse arhitektuuri teravmeelseks esindajaks, tahetakse võtta riikliku kultuurimälestisena arvele. «Ma olen poolt, sellist isetehtud omanäolist asja peaks ikka väärtustama,» ütles ta.