Kuuldused, et puiesteed Emajõe kaldaile rajati kindral Aleksander Tõnissoni linnapeaks olemise ajal, pole legend, vaid tõsiasi. See suur ettevõtmine ja kultuurne tulemus väärivad kohta tartlaste mälus.
Pätsi-aegne linnapea haljastas Tartut hoolega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu Tallinnas elav 1922. aastal sündinud Leo Tõnisson meenutab lahkesti aastaid 1934–1939, kui tema kindralist isa Aleksander Tõnisson oli Tartu linnapea ja tema ise Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane.
Tartusse linnapeaks määratud Tõnisson tutvunud kõigepealt väga põhjalikult kõikide linnaosadega. Tal saanud kombeks käia pühapäeviti linnas jalutamas ja võtta kaasa kord poeg Leo, kord poeg Aleksander. Suure loodusesõbrana huvitanud teda muude linnaruumi probleemide kõrval eriti parkide ja puiesteede olukord.
Ta pannud tähele, kuhu oleks vaja linna kultuursema ja sanitaarsema väljanägemise nimel puid juurde istutada, kuhu haljasvöönd rajada. Tollal olnud tänavad väga tolmused. Eriti riivanud tema silma see, et Emajõe kaldad linna piires on korrastamata, madalad ja mudased või künklikud ja mättalised. Et see pole ju Emajõele kohane.
Valdavalt just tööpuuduse ajal hädaabitööde korras võetigi käsile Emajõe kallaste kindlustamine. Seda tööd oli juba alustatud ka eelmise linnapea Karl Luige ajal.
Kaitseväelased istutasid
«Puud Emajõe mõlemale kaldale istutasid Eesti kaitseväelased. Tartus paiknes mitu väeosa. Siin asusid ratsarügement, suurtükiväeosa ja Kuperjanovi pataljon. Nende kasarmud asusid Ülejõel, Ropkas ja Tähtveres. Linnapea kindral Tõnisson tundis ju kõikide nende väeosade ülemaid. Tartus paikneva 2. diviisi ülem Jaan Kruus oli tema usaldusväärne kaasvõitleja Vabadussõja päevilt,» valgustab Tartu tollast tegelikkust Leo Tõnisson.
Linnapea rääkis Tartus paiknevate väeosadega läbi. Sõdurpoisid suunatigi Emajõe kaldavallidele rajatud sõidu- ja kõnniteede äärde puid istutama. Koostati graafik, kes millal kuhu läheb. Ka Peipsi flotill tulnud appi. Paar suve järgemööda käinud kaitseväelased mulda pandud istikuid veel üle kastmas.
Kuidas see käis? Leo Tõnisson ütles, et eks väga lihtsalt. Emajõest võeti ämbritega vett ja kallati.
Leo Tõnisson rääkis sellestki, et puude muldapanekul nõudnud isa sõjaväelikku distsipliini ja täpsust. Istikute read pidid olema nii sirged, et kui rea otsast vaatad, näed ainult esimest puud.
Aleksander Tõnisson hinnanud patriootilises kasvatustöös väga oluliseks ka oma kodu ja koduümbruse kultuursemaks kujundamist. Seda tuli sisendada mitte ainult koolis, vaid ka kaitseväes. Et kus iganes asud, olgu su ümber kord ja kindlus. Oma kodu ja kodumaa hoidmine ka rahuliku ülesehitamise päevil on osa kaitsetahtest, seda oma kindralist isa põhimõtet soovitab Leo Tõnisson meeles pidada ka praegusel ajal.
Leo Tõnisson teab, et kui linnapea käis kasarmuid inspekteerimas, vestles ta ka sõdurpoistega ja küsis neilt ikka, kas nende kodus ilupuid-põõsaid istutatakse ja kas taluõuel on lipuvarras püsti.
Kindrali puukool
Seegi kuuldus, et osa Tartu puiesteede istutustaimedest oli pärit Jõhvi külje alt Ädiselt, Aleksander Tõnissoni enese talu puukoolist, vastab tõele. Tõnisson, loomult suur loodusesõber, oli rajanud sinna dendroaia. Leo Tõnisson tunnistas muheledes, et kui käed ja kael juba kandsid, sai temagi koos vennaga puukoolis rassida.
Aleksander Tõnisson annetanud sealt taimi ümberkaudsetele taludele, eelkõige uutele asunikutaludele, koduümbruse kujundamiseks.
Ädise puukoolist viidud istikuid ka Rakvere Õpetajate Seminari maa-alale ja Pärnu Ammende eliitvilla ümbruse kaunistamiseks.
Kuidas sealt kaugelt, Virumaa puukoolist istutustaimi Tartusse toimetati? Leo Tõnisson ütleb, et küllap jõudsid need kohale kaitseväe abiga.
Fakt, sõna, pilt
Eesti Wabariigi aegse Tartu linna arendamise ja kujundamise kohta saab usaldusväärseid andmeid Tartu linnavalitsuse välja antud ülevaateraamatutest. Need ilmusid aastatel 1933–1939 ja jäädvustavad nii sõna kui arvu ning mõne lisatud pildiga linnapeade Karl Luige ja Aleksander Tõnissoni ajal tehtut.
Nopime sealt mõningaid andmeid Leo Tõnissoni meenutuste toetuseks.
1935. aastal tehtud heakorratöödest oli suuremaks ettevõtmiseks 800 meetri pikkuse ja kaheksa meetri laiuse tee ehitamine Vabadussillast ujulani ning Emajõe vasaku kalda korrastamine ühes puiestee istutamisega Kalda tänava äärde Vabadussilla ja Kivisilla vahele.
Linna parkidesse istutati puid juurde, näiteks tammesid Tamme linnaossa, Tähtverre ja Näituse tänavale, vahtraid ujula ümbrusse, papleid Ujula teele ning pärnasid Kalda tänava puiesteele.
Haljasvöönditest korraldati ümber Vabaduspuiestik Kalevipoja samba (avati 1933) ümbruses ja Vabadussilla juures.
Suuremateks töödeks 1936. ja 1937. aastal oli puiesteede rajamine Emajõe parempoolsele kaldale ja selle jõekalda korraldamine linna laoplatsilt Kartuli tänavast kuni Tähtvere mõisa alleeni. See 900 meetrit pikk puiestee rajati kaheksa meetri laiusele muldkehale. Kuid kolme meetri laiuse vahtratega palistatud kõnnitee kõrval teisel pool puuderida oli sõidutee jalgrattureile.
Emajõe parempoolse ja vasakpoolse kalda täitmiseks kaevandati materjali Tähtvere mõisa alusest liivaladestusest. See andis eeldused praeguse lauluväljaku rajamiseks. Jõeni ehitati veovagonettide jaoks raudtee ja jõele eriparv, millega toodi punast liivakivi ka vasakkalda kõrgema künnise rajamiseks.
Emajõe vasakkalda poolsel küljel, Vabadussilla ja Kivisilla vahel oli tähtis ettevõtmine juba 1935. aastal alustatud puiestee rajamise lõpetamine. Kivisilla-poolsesse otsa istutati pärnad, puuderidade vahele tehti jahvatatud telliskividest kattega kõnnitee, selle ääred ja nõlvad kaeti muruga.
1937. aasta haljastustöödest võib nimetada näiteks Kivisilla juurde jõekaldale, Narva maantee ja Fortuuna tänava külje all varem tegutsenud Metropoli kino asemele koos ilupõõsaste ja -puudega loodud puhkeplatsi (praegune Atlantise restorani ala).
«Need uued haljasalad koos eelmistel aastatel korrastatud jõekallastega on loonud raami kaunile Emajõele peaaegu kogu linna piires, mis südalinna ilmet mõjukalt tõstab.» Nii seisab Eesti Wabariigi aegse Tartu linnavalitsuse 1937. ja 1938. aasta tegevusi jäädvustanud trükises.
Leo Tõnisson räägib ka oma isa kindral Tõnissoni unistustest. Et kui ta on kord erru läinud, täidab ta oma seljakoti tammetõrudega ja läheb Eestimaad pidi rändama, et pista tammetõrusid Eesti mulda.
Kindrali, Tartu linnapea ja Tallinna ülemlinnapea Aleksander Tõnissoni unistus ei läinud täide. Tema surmatunnistusel on märge «erisurm». 66-aastane Tõnisson hukati (lasti maha) Tallinnas 30. juunil 1941. aastal.