Ruhnlane igatseb Tartus loodust

«Ei ole paha, kui mõelda, et oled 21 ja lähed esimest korda elus mere taha, ei tunne seal saarel peaaegu kedagi ja siis öeldakse, et nüüd sa pead andma ilma ja võtma vastu lennukeid,» muigab Ave Viirma praegu sellele ebareaalsele ajale tagasi mõeldes.

Ametisse ei sundinud teda muidugi keegi. Kui kooliaasta alguses saarele tulles selgus, et suvine kokkulepe sealses koolis tööle hakkamiseks on haihtunud, tekkis võimalus minna Abrukale, kust sealne õpetaja lahkuda plaanis.

Siis pistis saatus aga oma karvase sõrme vahele – kolm päeva ei liikunud ilma pärast helikopter ja saarelt ära minna, et Abrukale sõita, ei saanud. Selleks ajaks, kui liiklus taastati, oli talle tehtud ettepanek jääda ja hakata tööle lennujaama ülemana.

«See on sisemine tunne, et ma pean olema siin, see oli nii tugev veendumus, et mu koht on siin,» räägib Viirma, miks ta jäi Ruhnule, kuigi ei saanud seal erialast tööd.

Õmblejast õpetajaks

Ave Viirma on pärit Väike-Maarjast, kus ta sündis, kasvas ja käis koolis. Pärast keskkoolilõppu läks Viirma Tallinna, kus tahtis õppida õmblejaks, täpsemalt, ülerõivaste juurdelõikajaks. Konkurss oli aga karm ja ta jäi välja. «Ja siis oli seal kohe üks aktiivne agent kuskilt teisest koolist, tema ütles, et tulge hoopis meie kooli,» muigab Viirma meenutades.

Emale helistades tulid teiselt poolt telefoni sõnad: õppima pead sa edasi, ükskõik kus, aga pead õppima. Ja nii sattus noor neiu õppima jalatsipealsete juurdelõikust.

Eriala oli iseenesest huvitav ning Viirma sõnul sai sealt väga vajalikke teadmisi, praktika aga näitas, et see on liinitöö, mida ta iialgi teha ei suudaks.

Õnneks tuli kohe pärast koolilõppu uus pakkumine minna konkursita kõrgkooli, kas Leningradi või Tallinna Pedagoogilisse Instituuti. «Ma ei mõelnud minna õpetajaks õppima, aga läks lihtsalt niimoodi,» meenutab Viirma.

Lastega oli tal ka varem kogemusi, keskkooliajal asendas ta suviti naabrinaist lasteaias. Seesama naaber soovitas tal õppida õpetajaks või kasvatajaks, kuid tollal ei olnud see talle isegi valikuvariant. «Siis ma mõtlesin, et inimene peab hull olema, et niisuguse ameti üldse valib,» naerab Viirma.

Edasi õppides ja järjest rohkem lugedes muutus ala põnevaks, eriti pedagoogika ja psühholoogia. Mingil põhjusel õpetati tulevasele käsitööõpetajale koolis ka kõrgemat matemaatikat, füüsikat ja joonestamist, mis kõik tulevikus ennast ka ära tasusid.

Aasta enne lõpetamist läks ta Ruhnule ja sinna ka jäi, kool jäi tol ajal pooleli.

Pärast kahte aastat lennujaamas sünnitas Viirma oma esimese lapse, seejärel kohe teise. Tagasi ta selle ameti peale enam ei läinud, vaid lõi endale hoopis uue töökoha. Kuna tollal oli Ruhnu saarel peale tema omade üsna palju väikeseid lapsi, tekkis vajadus lastehoiu järele, et vanemad saaksid tööl käia ja lapsed omavahel suhelda.

Viirma tegi väikese eralasteaia, mis liideti peagi kooliga kui mängurühm. Seal töötas ta seitse aastat, andis samal ajal ka koolis tunde ning hiljem läkski täiskohaga õpetajaks.

Unistuste töökoht

Otsus Ruhnult lahkuda ei tulnud järsku, pigem pikkamööda ja raskelt, kirjeldab Viirma, ka oli sellel mitu põhjust. Vanemad lapsed olid juba mandrile kooli läinud, noorem tütar aga tundis ennast kitsukesel saarel eakaaslaste vähesuse tõttu üksi. Viirma oli jäänud leseks ja pidi üksinda peret ülal pidama ning vajas seetõttu suuremat sissetulekut, mida saarel ei saanud.

Kolm talve tagasi tuli ta Tartusse ülikooliasju ajama ning läks vaatama mänguasjamuuseumi, kus pidavat vabaks jääma mängutoa õpetaja koht. Sel hetkel ei teadnud ta üldse, mida kujutab endast muuseum, milline on see mängutuba ja milline töö ise.

«Maja lõhn oli kodune, eriline ja armas. Ja need naised, kes olid vastas, olid sellised lahked, sõbralikud ja varmad rääkima. Soe tunne oli,» meenutab Viirma. Punkti i-le pani aga mängutuba.

«See oli selline tuba, nagu ma olin endale aastaid Ruhnus soovinud. Seal püüdsin niisugust keskkonda luua, nüüd sattusin äkki sellisesse tuppa, kus oli olemas kõik, millest unistasin ja millest isegi ei julgenud unistada,» kirjeldab Viirma.

Otsus sai tehtud, konkurss läbitud ning nüüd on Viirma kogu muuseumi giid-pedagoog, kelle töö sarnaneb õpetajatööga, kuid erineb mõnes väga olulises punktis. «Mul pole vaja individuaalselt ühtegi õpilast arendada või motiveerida. Kõik tulevad muuseumi rõõmuga, sest nad tulevad meelt lahutama – keegi ei kohusta neid seal olema. Ja kui tore on neile üllatuslikult pakkuda selliseid vahvaid ettevõtmisi!»

Põnev proovilepanek on ka see, et iga kord on isesugused inimesed, kes vajavad veidi teistsugust lähenemist, ning suureks rõõmuks teadmine, et ta on võimeline hetkega ära tabama, kes mida vajab.

Linnas on nii head kui halba

Viirmale ei meeldi eriti linnas elada, aga see ei tähenda, et ta siin viriseks. «Ma otsustasin mööda vaadata kõigest sellest hädast ja viletsusest, mis linnaga kaasneb, ja võtta kõik positiivne, mis siin on.»

Suurim häda ja viletsus on see, et loodus on linnas ühtaegu lähedal ja samas kaugel. «Kui ma vaatan aknast välja, et linnapiir paistab, ja hakkan sinnapoole minema, siis on naljakas, et on justkui puhvertsoon linna ja maa vahel, on mingisugune räga, võpsik, mingi ebamäärane kole asi, mis ei ole loodus,» kirjeldab Viirma.

Pargis käimine pole ikka seesama, seal on liiga tsiviliseeritud. Loodusesse minek tähendab aga bussisõitu paari või paarikümne kilomeetri kaugusele ja on, nagu Viirma ütleb, ettevõtmine.

Ruhnul oli kohe palju-palju lihtsam. «Ma astusin lihtsalt kodust välja metsaraja poole, see asus kümme meetrit kaugemal, ja olingi metsas. Nüüd seda võimalust lihtsalt ei ole.» Mets ja rand olid head kohad, kus pinged välja kõndida, nüüd saab vajaduse korral treenida spordiklubis treeninguseadmel või käia basseinis ujumas. Kuigi kloorivees on üsna keeruline ette kujutada, et oled meres.

Teine mure on toiduga, mida ei saa tavaliselt mujalt kui poest. «See tundub kahtlane, see tundub ebakvaliteetne, see ei ole maitsev. Söön lihtsalt, sest pean ju sööma,» räägib Viirma ning kirjeldab, kuidas Ruhnul kasvatati ise köögivilja. Ühelt naabrilt saadi piima, teiselt mune, kolmandalt liha ning saia-leiba küpsetas ta ise.

Aga seda hindab Viirma küll, et poes saab vähemalt kähku käidud ja see on pelgalt toiduhankimise retk, mitte kaks tundi kestev sotsiaalne üritus, nagu Ruhnul kippus olema.

Head on linnas veelgi. Kõige õnnelikum on Viirma ühe võimaluse üle, mida tal varem ei olnud. «Ma unistasin Ruhnus kakskümmend aastat sellest, et tahan laulda kooris. Nüüd ma laulan Tarbatu kooris ja on suurepärane olla inimestega, kes armastavad laulda,» ei varja Viirma rõõmu.

Rõõmus on ta ka selle üle, et enam ei pea harrastama Ruhnu peamist talisporti – maja kütmist.

Arvamus

Marge Pärnits
Töökaaslane:

Ah et kes on Ave? Avele mõeldes võib julgesti paberile rammusa võrdusmärgi joonistada ja sinna taha päikese joonistada. Ave on puhas rõõm. Kui ta hommikul tööle tuleb, siis kõigepealt tulebki tema naeratus ja siis tuleb Ave ise muidugi ka, kaasas mõni Lugu.

Paljud Ave Lood algavad sõnadega «aga meil Ruhnus...». Ja tavaliselt on need lood uskumatud ja imelised.

Tahaks loota, et meie maismaarottidena suudame temasse jälle niipalju omi mõtteid süstida, et ta suvel Ruhnu minnes ütleks: «Aga vaat meil Tartu mänguasjamuuseumis...»

CV

• Sündinud Väike-Maarjas 1966. aastal.
• Õppinud Väike-Maarja keskkoolis, Tallinna V. Klementi nimelises 32. kut­sekeskkoolis, Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja Tartu Ülikoolis (kasvatusteadused).
• Töötanud Ruhnu lennuvälja ülemana, eralasteaia juhatajana, Ruhnu vallas laste mängutoa juhina ja Ruhnu põhikooli õpetajana.
• Alates 2008. aastast töötab Tartu mänguasjamuuseumis, kus peab praegu giidi-pedagoogi ametit.