Peeter Volkonski kõrvad tabasid üleeile ühest saatest uudise, et keegi on tema teose «Karukell ja kellakaru» tunnistanud parimaks mulluseks luuleraamatuks. Kuid kõrvust läks mööda, kelle arvates see on parim.
Teatrimehe sõnamängulust leidis ekspertide tunnustust
3. veebruar 2011, 07:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tõttasin teisest toast teleka juurde, aga oli juba hilja,» ütles Volkonski.
Seepärast istus teatrimees öösel vaatama saate kordust. Nii saabuski selgus, et Lastekaitse Liidu eestvedamisel valisid jaanuari viimastel päevadel lastekirjanduse eksperdid eelmisel aastal ilmunud uudiskirjanduse hulgast taas välja parimad lasteraamatud.
Abiks lastevanemaile
Lastekaitse Liidu infokeskuse juhataja Käthlin Mikiveri läkitatud teates on märgitud, et lasteraamatuid ilmub palju ja vanematel on raske valida nende hulgast oma lastele parimat.
«Et leida üles hea lasteraamat, on vaja kursis olla uudiskirjandusega. Heade lasteraamatute lugemine suurendab aga laste lugemishuvi,» lisab juhataja. «Seda probleemi leevendada püüdes hakkas Lastekaitse Liit 2009. aasta kevadel välja andma Hea Raamatu märki.»
Äsja parima luuleraamatuna tunnustusmärgi välja teeninud «Karukell ja kellakaru» tuli raamatulettidele sügise lõpu poole ilma erilise turunduskärata.
Nii nagu Volkonski eelmine lasteluuleraamat «Onu Volgi värsiaabits» (2004), tugineb ka nüüdne sõnamängulustile, kuid luuletused on seekord pikemad ja tuumakamadki. «Kui tera on mängu sisse pandud, siis jääb ta paremini meelde,» ütles autor.
Nii kohtuvadki värske raamatu lehekülgedel koi ja levkoi ning kurg ja reha käivad üheskoos kui kurereha, karumõmm tahab aga olla kellakaru, ent karumemm suunab ta otsima karukella.
Muu hulgas leidub ka ehtvolgilikku vigurdamist, näiteks prügi ja solk meelitavad last tuba reostama.
Õde ja vanavanaonu
«Onu Volgi värsiaabits» saadeti autori meenutust mööda Eesti kaunimate raamatute hulgas näitusele Pariisis. See oli niisiis eelkõige kujundaja Piret Raua teene.
«Karukella ja kellakaru» valis luuletaja illustreerima Katrin Ehrlichi seepärast, et ta on Volkonski õe Kerttu Soansi raamatuid piltidega kaunistanud.
Volkonskil on muude tööde kõrval praegu käsil oma vanavanaonu, kunagise Venemaa keiserlike teatrite direktori Sergei Volkonski mälestuste tõlkimine. «Need on väga huvitavad,» ütles Volkonski. «Esimeses peatükis on mälestused Keila-Joast, kus ta sündis. Seal käis külas ka keisrinna.»
Äsja Hea Raamatu märgi saanud «Karukella ja kellakaru» kui parima luuleraamatu kõrval on parima aimeraamatuna mitme autori koostöös valminud «Risti-rästi läbi Eestimaa» ning veel 11 teost.
Raamat
Peeter Volkonski, «Karukell ja kellakaru», luuletused,
illustreerinud Katrin Ehrlich, kirjastus Eesti Ajalehed,
Tallinn, 2010,
63 lk.