Tartu kalastussportlaste klubi Kalakratid sai alguse teatud mõttes juhusest ja Koidu keskuse juhataja Anne Schotteri murest 2007. aasta pronksiööde järel.
Kalapüük liidab eesti ja vene poisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mulle ei meeldi sõjad ja konfliktid ja mõtlesin, mida saaksin teha, et pingete maandamisele natukenegi kaasa aidata,» meenutab ta.
Sõitis Schotter kord Tallinnas taksoga. «Taksojuht, vana vene mees, ütles, et kuule, mul on ju Eestis hea elada, sõidan taksot, saan pinssi, kõik on korras, ainult – rõbku bõ polavit! (kala tahaks püüda – toim),» jutustab Schotter. See oli talle sõnum, et tuleb hakata vene ja eesti poisse kalapüügiga ühte liitma.
Geniaalne idee
Konsulteerinud Tartus tuntud kalastussportlase Stanislav Pesjukoviga, pälvis Schotter ainult kiidusõnu – ammu on unistatud järelkasvust. Geniaalseks kiitis idee ka tollase Puškini gümnaasiumi direktor.
Kaherahvuseline rühm sai kokku ja igapühapäevased trennid käima. Kuigi kalastusringi koosseis on ajaga muutunud, tunneb Schotter uhkust poiste üle, keda kalaveed või -jää on kõik need neli aastat kutsunud.
«Mingil hetkel mõtlesin, et teeme tublimatest poistest eliitklubi,» räägib Schotter. «Üks asi on lai huviring, kuhu võib igaüks tulla, teine on klubi, kuhu saavad ainult need, kes on ennast juba tõestanud.» Ja mitte ainult sportlikult – ka kodus ja koolis peab kõik korras olema ning klubilane peab olema loodushoidlik. Näiteks ei tohi ta kala piinata.
Anne Schotterile kalapüük päris tume maa ei olnud.
Tema poeg oli kirglik kalamees, nii sai ka ema kurssi kalastamise, eriti just selle psühholoogilise poolega: «Mulle meeldis, et nad ei lähe saagi peale välja, vaid tahavad loodusega ühte saada. Näed kas või saarmast jõe ääres ja saad suurema elamuse kui kalasaagist.»
Poiste juhendamiseks tuli siiski instruktor tööle võtta. Algul juhendas Stanislav Pesjukov, ent temal hakkas üleeuroopaliste võistluste tõttu aega nappima.
Aitas jälle juhus. «Tulen murelikult üle Kaarsilla – seal keegi püüab kala ja naeratab kaugelt: tere, mina olen Pavlik,» kirjeldab Schotter.
Selgus, et tegu on Anne Schotteri poja lapsepõlvesõbra, kirgliku kalamehe Pavel Margu-lisega. Juba kaheaastaselt isaga kalavetele läinud ja viieselt esimese oma õnge saanud Mar-gulisest (43) saigi Kalakrattide juhendaja.
«Kõige tähtsam on kalapüügihuvi,» iseloomustab Pavel Margulis Kalakratte. «Kalastussportlase pea peab kiiresti lõikama ja tähelepanelik peab ta olema.»
Eriti tõstab ta esile Elva poissi Laur Tammeorgu: «Tubli poiss – saab võistlustel maru palju esikohti.»
Edukad kalastajad
Teisest klassist alates klubis käinud Tammeorg (praegu 6. klassis) ütleb, et teda köidab kalapüügi juures eelkõige looduses viibimine, mitte niivõrd saak. Et aga võistlustel hinnatakse välja püütud kogust, on seegi oluline. Tema senine võistlusrekord on 3 kilo. Isiklik rekord on ligi seitsmekilone haug.
Kalakratid on seni võistelnud vaid Eestis, ent alati edukalt. Läinud aasta aruandest toob Anne Schotter välja 32 treeningut, ühe laagri ja 12 võistlust (sh Eesti meistrivõistlused tirgutamises ja spinningupüügis).
Klubi kontos on kuus esikohta, tosin teist kohta, üks kolmas ja üks neljas koht ning üks karikas (kõik noorteklassis).
Klubi suuremad poisid, kes võistlevad ka täiskasvanute klassis, on saanud kaks teist kohta. Lisaks meeskondlikult teine ja viies koht.