Jääluure säästab elusid

Risto Mets
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Linnamehed ei mõista tihti, miks piirivalvurid keelavad neil minna Peipsi ja Lämmijärve jääle kalale, ehkki pakane on järve ammu kaanetanud. Sama lugu on kevadel, kui keeld saabub alati justkui liiga vara.


«Kui külmetama hakkab, võtab järvele mõne päevaga jää peale,» rääkis Mehikoorma piirivalvekordoni juht Arbo Sillaots. Et aga jääkiht paisuks ohutu 14–15 sentimeetri paksuseks, kulub aega märksa kauem.

Kohalikud tunnevad Lämmijärve hästi ega lähe jääle, kui see pole ohutu. Kaugemalt saabuvad uljaspead tõttaksid aga kas või hulpivatele jääpankadele turnima, kui neid vaid lubataks. Et vältida vajadust riskantseteks päästeoperatsioonideks, kehtestavadki prefektuurid piirangud.

Luubi all

41 kilomeetrit vesist piiri on Mehikoorma kordoni juhtimiskeskuses justkui peo peal. Radaripilt registreerib väikseimadki liikumised Peipsil, Lämmijärvel ja Pihkva järvel.

«Erinevates kohtades töötavate valvekaameratega saab kiiresti ülevaate kahtlaste liikumiste või tegevuste tagamaadest,» kinnitas monitoride rivil silma peal hoidev piirivalve vanemkonstaabel Kalmer Märtsin.

Piiririkkujad on enamasti kaugemalt tulnud kalamehed. Need, kes kihutavad mööda järvejääd autodega, ega pane tähelegi, kuidas nad Venemaale põrutavad.

Seaduse silmis on piiririkkumine auto või saaniga kuritegu, jalgsi kontrolljoone ebaseaduslik ületamine aga väärtegu. Kui jääl on vähem inimesi ja võimalik tuvastada piirile liialt lähedale sattunuid, on õnnestunud  piiririkkumist ka telefoni teel ära hoida.

Et selliseid asju juhtuks vähem, tähistavad mundrimehed piiritsooni lattidega. Kohe, kui jää natuke kandma hakkab, suunduvad nad hõljukiga järvele, löövad tuuraga jäässe augu ning panevad latid püsti. Kevadel korjatakse latid ära, sest uuel talvel läheb neid jälle tarvis.

Keelatud koht

Jääluuret saab 2006. aastast teha hõljukiga. Masin jõudis Eestisse ühinemisel Schengeni piiriruumiga.

Enne hõljukit tuli vahel jää tekkimise aegu liikuda piiril päästeülikondades ja paati ees lükates. «Nende aegadega võrreldes on elu ikka palju lihtsam,» tõdes Sillaots.

Lämmijärvel on üks koht, kus jääkeeld ei leevene peaaegu kunagi. See on voolusäng Piirissaare kagutipus, mida mööda voolab Pihkva järve poolt tulev vesi Peipsi järve.

Jää ei paisu seal kunagi nii paksuks, et sellel oleks ohutu autoga sõita. Sel nädalal mõõtis hõljuki komandör Gunnar Puksand jääkihi paksuseks sellel alal 15 sentimeetrit.

Hoolimata pidevatest meeldetuletustest satub pea igal talvel ikkagi keegi just sellesse kohta. Viimane traagiline õnnetus juhtus seal ülemöödunud talvel, kui maastur koos juhiga vajus läbi jää.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles