Maalimise aeg kulub kultuurikorraldamisele

Detsembri algusest saati on Tartu loomemajanduskeskuse kohvikus vaadata teie maalide näitus. Osa pilte vahetas mõni päev tagasi omanikku. Miks ja kuidas?

Selle näitusega käis kaasas väike kampaania, tahtsin, et mu maalid aitaksid kaasa meie keskuse ettevõtete müügile. Kõik, kes detsembris soetasid meie majas ostu teatud summa eest, said kupongi. Need läksid loosi. Palusin fortuunaks abilinnapea Karin Jaansoni ja ta loosis välja uue omaniku mu viiele maalile.

Näituse saatetekstist on lugeda, et maalid on valminud ajavahemikus 1995–1997. Miks just siis ja miks ei ole uuemaid pilte?

See aeg oli loominguliselt väga inspireeriv ja rõõmustav, ka peres – 1995. aastal sündis mul üks ja 1997. aastal teine tütar. Töötasin Valga kultuurikeskuses, kus oli vaja teha ürituste lavakujundusi ja korraldada näitusi. Ja oli võimalik ka ise maalida.

Mida rohkem ma liikusin administreeriva töö suunas, seda vähem jäi maalimiseks aega, ja praeguseks on see kadunud.

Kas maalimise harrastus tuli emalt-isalt?

Ei. Isa töötas eelmise aastani ehituse alal, nüüd on pensionil. Ema on juba aastaid mulla all, ta oli õmbleja. Kuid meie pere on olnud olemuselt väga loominguline ja hoidnud loodusega tugevat sidet.

Kuidas tekkis kunstihuvi?

Kui asusin Valga kultuurikeskuses kunstitöö juhina ametisse, oli seal kord aastas kunstikuu, mis toimub siiamaani ja on väga edukas kohalik üritus. Ülejäänud aasta olid näituseruumid tühjad.

Mulle on kunstimaailm alati põnevust pakkunud, ma käisin näitustel Tartus ja Tallinnas. Ja kui ma siis tegin ettepaneku hakata ka Valgas sagedamini näitusi korraldama, andsid kultuurinõunik ja kultuurimaja juhataja heakskiidu.

Näituste korraldamisel avastasin, et meie kaasaegsetele kunstnikele ei ole Valgas publikut. Publiku harimiseks korraldasin koolinoortele Eesti oma ala tippude osalusel moodsa kunsti päevi. Nii et see oli ühtlasi minu esimene samm noorsootöö poole. Tundsin väljakutset ja põnevust ja hakkasin noorsootööd õppima.

Sügisel 2001 olite Valgas kunstikuu korraldaja ja sügisel 2002 juba Anne noortekeskuse programmijuht. Mis ajendas Tartusse tulema?

Soov Valgast ära tulla oli mul tuksumas juba varemgi, aga kui ema lahkus, siis tundsin, et mul oleks Valgaga nagu nabanöör läbi lõigatud. Ma tahtsin sealt ära. Kandideerisin ja osutusin valituks Anne noortekeskusesse. Nii me perega kolisimegi Tartusse.

Kes kuuluvad perre?

Mu pere on elukaaslane Kaili Kask ja kaks tütart – Eesi Raa ja Lee. Kaili on puhtalt kunstiinimene, ta on nukukunstnik ja töötab ka kujunduskunstnikuna.

Teie elulooandmeist on näha, et pärast Anne noortekeskuse multimeedialabori väljamõtlemist ja käimalükkamist ootas üsna kohe ees Tartu loomemajanduskeskuse loomine?

Sattusin Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonda algul noorsootöö peale ja sealt edasi osakonna juhataja kohusetäitjaks just sel ajal, kui loomemajanduse idee oli tõusnud päevakorrale. Sattusin juhuslikult selle diskussiooni keskmesse ja asi hakkas mulle huvi pakkuma.

Loomulikult on Tartu loomemajanduskeskuse struktuuri väljatöötamine paljus meeskonnatöö, siiamaani me ikka veel lihvime seda paremaks.

Mõnikord on väidetud, et loomemajandus pärsib vaba loomingut. Kas tuleb sageli ette dokumentidega õiendamist, palju bürokraatiat?

Ma ei saa öelda, et bürokraatiat on vähe. Juba oma rahastajate tõttu peame andma regulaarselt aru, peame täitma teatud kriteeriume. Aga me püüame oma ettevõtjatele, kes on meie inkubaatoris, bürokraatia võimalikult söödavaks hekseldada, et nad saaksid oma ettevõtte arengule rohkem energiat suunata.

Meil on praegu ainult üks maja ja see on täis. Meiega on liitunud inkubaatori teise lennu lõpetanutest paar ettevõtjat, kes loovad oma ettevõtte sünkroonis kahe uue hoone valmimisega. Kalevi 15 valmib märtsis ja Kalevi 17 oktoobris.

Kas kõik lähebki nii, nagu oli alguses, kevadeks 2009 kavandatud?

Mul oli isiklik eesmärk esimene maja, Kalevi 13, täita esimesel viiel aastal ettevõtetega ning välja arendada ja renoveerida ka teine hoone, nüüd on need eesmärgid ületumas.

Edu on põhjustanud hoolikas ja pikk ettevalmistus. Kasuks on tulnud ka majanduslik olukord: tööturul on vähe töökohti loomeinimestele ja nad peavad mõtlema sellele, et endale ise töökohti luua ja tunda sealjuures ettevõtja vabadust.

Milline tunne on olla Tartu loomemajanduskeskuse juht?

Ma olen väga õnnelik, sest ma saan teha seda, mis mulle meeldib, ja ma olen õnnelik ka seetõttu, et olen saanud ise komplekteerida oma meeskonna. Kõik suuremad projektid on saanud rahastuse, me oleme linna juurde toonud üle 23 miljoni krooni, mida me saame kasutada aastatel 2009–2012.

Väga paljud on hakanud uskuma loomemajanduse ideesse ja kaugemasse visiooni.

Kui kogu kompleks saab valmis – kolm maja ja park väliõppeklasside ja kunstituruga –, on see ettevõtluskeskkond ja kultuurikeskkond nii karlovlastele ja teistel linlastele kui ka Tartu külalistele.
See on atraktiivne kohtumispaik keset linna, roheala kauni arhitektuurse kompleksiga sinna juurde kuuluvate loomeettevõtjatega, kes pakuvad erilisi elamusi.

Kui palju aega jääb teil kodule?

Mul on küll selline omadus, et kui ma töösse sukeldun, siis ma teen seda väga suure põlemisega ja ootan seda tihti ka oma meeskonnakaaslastelt. Aga ma kindlasti ei hülga kõiki pereväärtusi töö nimel.

Näiteks meil on kodus välja kujunenud kindel tava, et õhtusöögilauas saame kõik kokku. Ja kui vähegi võimalik, püüame oma päeva üksteisele peegeldada. Perel aitavad end ühtsena hoida ka traditsioonid.

Selle aasta esimese nädala võtsin ma ametlikult puhkuseks, et lihtsalt olla kodus lastega. Neil oli koolivaheaeg.

Teie tütred on õrnas murdeeas. Olete saanud koolitusi ja kogemusi noorsootöö alal. Milliseid võtteid soovitate kasutada lapsevanematel, kes on hädas oma murdeealistega?

Tuleb hoida lapsega sidet, olla temaga dialoogis. Seda on kerge öelda, aga väga raske teinekord teha. Mõnikord tuleb teismeliste laste puhul küsida väljastpoolt nõu. Ma ei mõtle konsultante, psühholooge ja tugikeskusi. Aidata võib ka rääkimine peretuttavate ja sõpradega, kellel on samasuguseid muresid.

Miks teismelised nõndamoodi mässavad?

Nad lihtsalt võitlevad täiskasvanute maailmas, kus kõik on nende eest ära otsustatud, oma piire laiemaks. See on täiesti normaalne nähtus, kõik teismelised teevad samu trikke.

Tihtipeale on aga nii, et laste väike mure, mis on kergesti lahendatav, võib tunduda lapsele nii suur, et ta võib selle mure all murduda. Seepärast on lapsevanemal oluline lapse jaoks olemas olla. Kui vähegi võimalik.

Intervjuu ajal olen heitnud mitu korda pilke teie vasakule käelabale, kus on stiilselt vanamoodne tätoveering. Kus see on tehtud?

See on sõjaväeaegne rumalus. Teenisin Nõukogude armees 1985–1987 Kroonlinnas ja lihtsalt sai proovitud ja tehtud endale tätoveering. Oleksin võinud selle ära kaotada, sest tehnoloogia juba võimaldab seda teha. Aga see R-täht on minuga 18. eluaastast kaasas käinud ja on mingis mõttes osa minust.

CV

• Raul Oreškin on sündinud 19. veebruaril 1967 Valgas.

• Õppis Valga 1. keskkoolis ja Tallinna Pedagoogilises Seminaris noorsootöö erialal, praegu on lõpetamisel õpingud Tartu Ülikooli haldusjuhtimise magistrantuuris.

• Töötanud Valga kultuuri- ja huvialakeskuses kunstialatöö juhi ja noorsootöö koordinaatorina, Anne noortekeskuses programmijuhina, Tartu linnavalitsuse noorsooteenistuse peaspetsialisti ja juhatajana, kultuuriosakonna juhataja kt-na, aastast 2009 sihtasutuse Tartu Loomemajanduskeskus juhatuse liige ja aastast 2010 sama keskuse juht.

• Vabaabielus, peres kaks tütart.

Arvamus

Michael Gallagher
Bianca kohviku omanik

Me just alustasime Tartu loomemajanduskeskuses oma kohviku arendamist. Üks põhjus, miks ma siin olen, on see, et ma näen: Raulil on väga õige, suur ja huvitav visioon selle linnarajooni ja Tartu loomemajanduskeskuse kohta. Ta on tark ja tubli mees. Tartus ei ole väga palju neid, kes tema moodi töötavad.