/nginx/o/2010/07/09/399717t1h5c42.jpg)
Ilma mõõtmistega seoses meenuvad kõigepealt konverents Tõraveres, millega tähistati 145 aasta möödumist Tartu ülikooli meteoroloogia observatooriumi avamisest ja 60 aastat EMHI Tartu-Tõravere ilmajaama rajamisest. Ning muidugi uhke veemõõdusamba püstitamine Emajõe äärde! Viimast kutsutakse õigusega ka Tartu vabadussambaks – on ta ju sini-must-valget värvi ning muutub ülalt hoiatavalt punaseks, kui linna ähvardab oht.
Lahkuva aasta ilmastikku iseloomustavad eelkõige kaks vanasõna: «Kõrged hanged toovad vee ahju» ja «Parem soojas surra kui külmas kõngeda!».
Just lumerohkus jätab tänavuse aasta Eesti kliima ajalukku. Vist kõigile tekitas see peavalu nii aasta esimestel kui viimastel kuudel. Miljonid muudkui lendasid tuulde, st mattusid lumme. Kohalikke rekordeid püstitati nii lumekihi paksuses kui suladeta perioodi pikkuses. Kui kevadel oli vesi sõna otseses mõttes Ihaste kandi ahjudes, siis nüüd mõeldakse õudusega järgneva peale – kolm potentsiaalset lumekuud on ju ees!
Suvi oli mõneti veelgi mälestusväärsem kui talv, sest Tartu kolme suvekuu keskmisel (18,6º) pole võrdset kogu mõõteperioodi jooksul alates 1866. aastast. Ja seda vaatamata sellele, et juuni oli tegelikult jahedapoolne.
Pärast jaanipäevast algas kuumalaine, mis kestis pea septembrini. Rekordiliselt soojas juulis kerkis termomeetri näit Tõraveres tervelt 26 päeval üle 25 kraadi! Nii ei jäänud Ugandi Ugandale kuumuses palju alla.
August jääb meelde muidugi oma äikesetormiga – nn deretšoga, mis tekitas ka Tartumaal mitmeid trombe-tuulispasku.
Lumi püsib maas juba 24. novembrist. Lisaks 2005. aasta jaanuaritormile, nimega Gudrun ehk Erwin, tutvusime äsja lähemalt ka kirglike Monika ning Scarlettiga. Uksele on aga koputamas Ursula…
Kas selliseid suvesid või talvesid näeme tulevikus sageli, küsitakse. Mitte ei oska öelda. Tavaliselt soovitan pöörduda hr Andrus Põderi või isade Stefanuse või Korneliuse poole. Nemad peaksid edastama sarnased päringud kõrgemale poole.