Eelmise nädala hakul kuulutati kunstimuuseumi Kivisilla pildigalerii hoones välja rahvusvaheline arhitektide võistlus linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone parima lahenduse leidmiseks. Ühendus on tore ja isegi väga uudne.
Vastukaja: kellele on vaja linna kemmerguid?
16. detsember 2010, 08:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hariduse templina kuuluvad mõlemad kokku olukorras, kus eesti rahva lugemus (PISA-testide alusel) ja kunstihuvi on kahjuks madalseisus. Tuleb ilmselt seljad kokku panna. Seejuures ei kujuta kumbki kultuuriasutus päris täpselt ette, millise kuju nad lähikümnendeil külastaja jaoks võtavad.
Hea on seegi, et kultuuriministeerium ja linnavalitsus seekord ühise keele leiavad, loodetavasti sõltumatult kummagi juhist.
1987. aastal endisest kutsekoolide ühiselamust Poola restauraatorite käe all valminud kunstigalerii jäi isegi nõukogude aja kõikvõimsuse tingimustes linna omandiks. Veel aastal 1999 pidas Ansipi-aegne linnavalitsus Kivisilla pildigalerii esimesel korrusel tarvilikuks apteeki, ehkki muuseum ihus nende ruumide peale hammast.
Asjaolud muutusid aga ruttu ning praegu ei tea enamik linna külalisigi, et selles hoones on olnud apteek või asub muuseum, sest linna tutvustavates brošüürides on ta teiste müügigaleriidega ühel real.
Lõpp hea, ehk on ka tulevik hea. Sellise koguga ja teaduspotentsiaaliga kunstimuuseume on Euroopa kultuuriruumis nii väikestes linnades siiski käputäis. Raamatukogusid ehk veel leiaks, aga needki on pisipudi-nad võrreldes meie linnaraamatukoguga.
Tüüpiliseks populismiväljenduseks jäi aga võistluse varane väljakuulutamine, kuna võistlustingimused saadi kätte nädal hiljem. Mingi häguse arusaama ajel tundus mulle see pigem ajastatud valimisreklaam, aga visaku see kivi, kellele ei meeldi raamatukogu ja kunstimuuseumi uue hoone ehitamine Tartu kesklinna.
Seni avaldatud materjalidest on kättesaadav vaid võistluse aluseks oleva detailplaneeringu materjal. Kõik on ju kena, ainult et ei saa aru, miks ei laiene planeeritav krunt Vabaduse pst 4 asuva linna avaliku kempsu, osalt ka alajaama maadele. Kelle huvides see on?
Muinsuskaitseteenistus on viidanud sealsete hoonete kõrgusele ning seab laeks Raekoja plats 20 endise pangahoone (mäletate ju seda endist Hansapanga kontorit) katuseviilu. Seal nõutakse lisaks kaldega katust ja sobivust ümbritseva hoonestusega. Lamekatuse keelamine on Tartu vanalinnas endiselt kui püha lehm, mida ei suutnud murda juba 1936. aastal Arnold Matteus Eesti Panga hoonet, praegust haridusministeeriumi kavandades (panga arhitekt Karl Burman oli joonistanud majale katusekalde peale).
Kellele aga läheb korda Vabaduse 4 endine bensiinitankla, kuhu tehti ka kaks turu (mitte linna) avalikku käimlat ning kus bensiinijaama asemel on juba aastaid elektrialajaam – see jääb mõistetamatuks.
Kas tõesti Matteusele omistatud, aga tegelikult stiililt rohkem tema järeltulija Voldemar Tippeli loominguga seotud pultkatusega sarmaadi telk on rajatis, mis peab tulevikus tekitama Tartut külastavate turistide seas hämmingut, kui nad näevad seda putkat moodsa kultuurihoone ning 125 aastat vana neoromaani pangahoone (Raekoja plats 20) vahel.
Pole kohanud detailplaneeringus ühtegi asjakohast selgitust selle hoone säilitamise vajadusest uue hoone loomisel. Meie linnaarhitekt ja planeerimine on vait kui sukk ning linna propagandaministrid ei jaga tegelikult ööd ega mütsi.
Juhul kui tartlased tahavad tõepoolest euroopalikku kultuuri tunnustada, siis selleks on valmiv kultuuritempel, kuid peldik seal kõrval pole Hando Runnelit parafraseerides sugugi mitte kultuur.
Tutvustades sellele krundile rajatava uue kunstimuuseumi ideed mõniteist aastat tagasi, nägin ette ka Raekoja plats 20 endise pangahoone liitmist muuseumiga, aga see on tulevikuteema.