Sööb. Palvetab. Armastab. Ka mees

«Ma elan vist valesti ja peaksin midagi muutma nüüd, kui mulle uus võimalus anti?» päris mees eneselt. Tol ajal, 7-8 aastat tagasi oli Peeter Lepisk ettevõtja, kes rabas nii, kuis jaksas, et oma viit Nõo vallas asuvat maapoodi ära majandada. Nauding poepidamisest oli ammu kustunud, kuid sellest rattast väljumine näis võimatu.

Ta oli ka poliitik, kuuludes Nõo vallavolikogusse ning juhtides seda ligi paar aastat. Samuti sai riigikokku kandideeritud.

Aga see polnud see. Mis on See, sai Lepisk teada aastaid hiljem.

Võõras elu

Lepisk jagab oma elu mõtteliselt etappideks: on õnnelik, töine, mõtisklev ja uudishimulik lapsepõlv ning kiire, pöördeline kooli- ja ülikooliaeg, misjärel töötas inseneriks õppinud Lepisk kaheksa aastat kolhoosis insenerina.

Uus etapp algas üheksakümnendate alguses, kui Lepisk vaatas Nõos korteri aknast välja ja mõtles: «Mis jama see on, ümberringi suured elumajad, aga ainult üks pood ja seegi kaugel.» Mees avas 1992. aasta märtsis ise toidupoe, mis oli esialgu pisike kui hamburgeriputka, kuid see-eest armas. «Alguses ma tõesti nautisin poodide pidamist. Selline mõnus maapoe tunne oli,» meenutab ta.

Väiksest putkast kasvas peagi välja Haraldi Poed nime kandnud poekett, kuhu kuulus läbi aegade kümme poodi üle Nõo valla ning üks Tartuski.

Samasse aega jääb ka aktiivsem poliitiline periood. «Ma ei ütle, et poliitika on vale ja paha, aga mina tundsin, et ma ei saa olla mina ise, vaid pean olema partei nägu,» räägib Lepisk. Tunne oli vale nii poliitiku kui ettevõtjana, kuid Lepisk väntas edasi, sest muud elujalgratast polnud parasjagu.

Äratus

Üks pärastlõuna neli aastat tagasi. Peeter Lepisk sõidab Nõost Tartu poole. Pea on mõtteid täis, jalg kindlalt gaasipedaalil. Põnts, põnts, käivad rööpad rataste all. Tuuuu! kisendab rong. «Pagan, rong,» märkab mees, kui on napilt rongi eest üle rööbaste sõitnud.

«Kui ma nüüd tõesti tahan edasi elada, pean ma midagi muutma. Nii selgetest märkidest tuleb ometi mingi järeldus teha,» adub Lepisk pärast seda, kui rong on teda teist korda napilt puutumata jätnud.

Kuidas edasi minna, ta ei teadnud. Ülikoolis esimesel kursusel majandust õppinud poeg Harald pakkus välja, et võtab poepidamise enda õlgadele ning soovitas isal teha seda, mida hing igatseb. «Aga jube keeruline on teada saada, mida ma tegelikult elult tahan,» tunnistab Lepisk.

Ometi usaldaski Lepisk firma majandamise pojale ning läks ise Hiiumaale äsja ostetud maatükki korda tegema. Elas ta seal nagu Robinson kadakate vahel, kuid mõte liikus budalikult vilkalt. «Mina ei ole ettevõtja. Minu ülesanne on luua ruumi aruteludeks, arenguks ja muutusteks,» jõudis Lepisk paari nädala jooksul tõdemusele.

Ta tundis, et tahab õppida psühhoteraapiat, kuid mitte klassikalist, vaid hüpnoteraapiat. Kõrvuti kolm aastat kestnud õpingutega hakkas Lepisk koos Aivar Halleri ja teiste vaimsest arengust huvitatud inimestega eest vedama MTÜd Lektoorium, mis toob sarnaselt mõtlevad inimesed kokku üksteise abiga endasse vaatama.

«Niimoodi järk-järgult ma leidsingi kooskõla iseendaga,» valgustab Lepisk. Kui Lepiski

9-aastaselt tütrelt Anna-Marialt praegu koolis küsitakse, mida tema isa teeb, on tütar kimbatuses. «Kui tahan, lähen metsa puid tegema. Kui tahan, tõlgin raamatuid. Kui tahan, teen teraapiat või seminare,» loetleb Lepisk, et ühe ametiga on tema tegemisi raske raamistada.

Alateadlikud uskumused

Elamiseks hädavajalik raha tuleb endiselt firmast, kuid poodi Lepisk ise enam ei pea, vaid see on välja renditud. «Mul on nüüd võimalus teha iga päev seda, mida tahan,» lausub ta. Tahab Lepisk aga teha teraapiat: hüpnoteraapiat ja PSYCH-K`d. «Et mis see on?» loeb Lepisk mu näost segadust välja.

Ta selgitab, et inimese elu juhivad paljuski alateadlikud uskumused. Kui need on kooskõlas inimese sisemiste vajadustega, suudab inimene kujundada oma elu selliseks, nagu ta seda soovib. Kui aga alateadvuses on traumad ja vääritimõistmised, võib inimene kogu hingest soovida muutust, kuid jookseb ikka nagu vastu tuult.

Terapeudina aitab Lepisk inimesel ennast ümber programmeerida mõtlema selliselt, et ta oma alateadvusega toetaks soovitud olukorra saavutamist, mitte ei töötaks iseendale vastu. Samuti aitab teraapia Lepiski selgitusel leida, kas see, millest inimene unistab, on ikka tema enda või kellegi teise soov.

Lepisk teab, et inimesel, kes usub vaid loogikasse ja käegakatsutavasse, on hüpnoteraapiat raske mõista.

«Ka minu jumal oli pikka aega loogika,» nendib inseneriharidusega Lepisk ja joonistab õhku poolkaare. Kaare ühte tippu märgib ta loogika ja teise mitte-loogika. «Nüüd ma tean, et tõde võib hoopis kahe vahepeal olla,» teeb ta õhus täpi poolkaare keskele.

Armastan sind!

Peeter Lepisk on 27 aastat elanud koos abikaasa Meeliga, kes on mehe meelest mänginud tähtsat rolli tema kujunemisloos. «Ma ei ütle, et see on ideaalne suhe, aga olen veendunud, et see on olnud õige ja vajalik. Suhe on selleks, et end avastada, ja mina olen saanud end avastada,» arutleb Lepisk.

Paaril on pojad Siim (27) ja Harald (25) ning pesamuna Anna-Maria (9). Kui noorem poeg gümnaasiumi lõpetas, tundis Peeter Lepisk, et hinges kripeldab miski.

Ta oli ammu püüdnud poegadele väljendada, et armastab neid, kuid polnud seda öelnud, vähemalt enda mälu järgi mitte. «Inimesed ei suuda öelda südames pakitsevaid lihtsaid lauseid «Ma armastan sind! Olen sinu üle uhke»,» vangutab Lepisk pead ja tunnistab, et temagi huulilt tulid need raskelt.

«Kuidas sa lähed juba täiseas poegade juurde ja ütled alles nüüd, et armastad neid? Jube raske on, endal tuleb ka pisar silma.» Aga ta läks. «Kui selle ära ütlesin, sain aru, et mitte ainult minu elu ei muutunud, vaid ka nende oma. Nagu mingi uus uks oleks avanenud,» püüab Lepisk piltlikustada tunnet pärast saunaõhtut, kui ta ütles poegadele, et armastab neid.

Viimane rong

Vaadates kannapööret ettevõtjast ja poliitikust vaimsele teekonnale, trügib pähe mõte, et Lepisk on nagu Elizabeth Gilbert raamatust «Söö. Palveta. Armasta», kuid meessoost. «Kui mina olen meessoost Elizabeth, siis ma olen see variant, kes ei lähe kuskile kaugele, vaid otsib hingerahu sellest, mis mu elus praegusel hetkel on,» mõtiskleb ta.

Lepisk lisab, et võib ju lugeda raamatuid inimeste kannapööretest elus, kuid jäljendada neid ei tasu: «See, mis ühe jaoks töötab, ei pruugi teisele sobida. Igaühe eneseleidmine on eriline.»

Peeter Lepisk sõidab nädalas mitu korda Nõost Tartusse ja tagasi, ikka üle sellesama raudteekoha. Enam ei ole rong pidanud tuuuut! kisendama. «Olen ergas ja elan praeguses hetkes elu, mis tundub oma. Sellist äratust pole rohkem vaja läinud,» tõdeb eluülikooli õpilane Peeter Lepisk.

CV
• Sündinud 15.01.1959 Elva lähedal.
• Õppinud Nõo keskkoolis füüsika eriklassis ning lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) põllumajanduse mehhaniseerimise erialal.
• Hüpnoteraapiat õppis SACH Internationali koolis.
• Hobid: psühholoogia, Idamaade filosoofia, psühhoteraapia, muutuste keskkonna loomine.
• Abielus Meeli Lepiskiga. Lapsed Siim (27), Harald (25) ja Anna-Maria (9).