Pille Rives: vägivallal on omadus levida ja kasvada

Paraku kinnitavad Eestis tehtud uuringud sama: ühe kohaselt kogeb naine pooltel juhtudel vägivalda abikaasa või kooselupartneri, kolmandikul juhtudest teiste pereliikmete poolt.

Statistikaameti 2009. aasta turvalisuse uuringu andmetel kogeb Eestis kaheksa protsenti naistest ja üks protsent meestest sagedast paarisuhtevägivalda.

Mis on perevägivald?

See on vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald abikaasade või kooselupartnerite vahel, vanemate ja laste, õdede ja vendade vahel.

Olemas on nn ekspressiivne, enamasti spontaanne ning konfliktiolukorras avalduv vägivald, kuid ohvritele laastavam on instrumentaalne vägivald ehk vägivald võimu ja kontrolli kehtestamise vahendina. See põhineb hoiakutel, patriarhaalsetel arusaamadel, kus üks partner usub, et tal ongi õigus nõuda endale privileege ja valitseda teise üle, kontrollida tema käike, suhtlusringkonda, keelata töölkäimist või sõpradega suhtlemist.
Meie kõrval elab inimesi, kelle kodu on sõna otseses mõttes lahinguväli, kus vahendeid ei valita, kus nii füüsiline kui ka vaimne vägivald on argipäev ja lapsed koduste võitluste tunnistajad või koguni osalised, keda sunnitakse teist partnerit jälgima ja vägivallatsejaga koostööd tegema.

«Eurobaromeeter 2010» andmetel arvab 73 protsenti Eesti inimestest, et kodune vägivald naiste vastu on lubamatu ja peaks alati olema karistatav. Politseistatistika järgi lubas vähemalt 2553 inimest endale vägivaldset käitumist koduseinte vahel, sest just nii palju tehti politseile väljakutseid pereasjades (2008. aasta andmeil).

Uurija Kadri Soo kinnitab, et lähisuhtevägivalla korral kutsutakse politsei tavaliselt siis, kui vägivald muutub väljakannatamatuks – tõenäoliselt mitte esimese vägivallakogemuse järel, seega ei näita politseistatistika probleemi kogu ulatust.

Laastav kõigile

Täiskasvanutel on kas või teoreetiline võimalus abi otsida, kuid lapsed sõltuvad vanematest, pedagoogidest ja sotsiaaltöötajatest, kellel jätkub hoolivust märgata ja sekkuda.

Mõtlemapanev on asjaolu, et 2553 registreeritud peretülist 1111 leidsid aset lapse juuresolekul, kusjuures 26 protsenti kehalise väärkohtlemise juhtudest pandi toime lapse silme all.

Perevägivallast on kõige enam ohustatud majanduslikult sõltuvad alaealiste lastega naised. Lapsi aga peetakse perevägivalla ohvriks juba siis, kui nad on vanematevahelise vägivalla tunnistajaks.

Uurijad on leidnud, et lapsena kogetud vägivald jätab püsiva jälje isiksuse arengule, tervisele ja heaolule, ka hilisem vägivaldne käitumine on sageli seotud lapsepõlves tunda saadud või nähtud vägivallaga.

Nii kurdavad kooli sotsiaaltöötajad, et õpetajad ei oska tihtipeale toime tulla lastega, kes koduste murede tõttu ei suuda õppetööle pühenduda. Lähisuhtevägivalla ohvrite abistamine ongi ka vastavate elukutsete esindajatele proovikiviks, sest ratsionaalsed lahendused ei taha selles vallas hästi toimida.

Ümbritsevatele on selge, et naise enda ja laste huvides tuleks tal vägivaldse mehe juurest ära tulla, naine ise aga tahab sageli vaid vägivalla, mitte suhte lõppemist.

Ka pole ohvril tihtipeale kuhugi minna, seovad ühised laenud ja liisingud, kammitseb hirm toimetuleku ja laste pärast ning kõige kiuste hingitsev lootus, et mees muutub, kui naine kõik välja kannatab. Need tunded hoiavad koos liidu, mida kõrvaltvaataja ei pruugi mõista ega heaks kiita.

Kui aga sotsiaal- ja õiguskaitsetöötaja, psühholoogi, sõprade ning sugulaste pakutav abi ja soovitused lükatakse tagasi, jääb ohver lahinguväljale üksi. Kas me jätamegi need naised, mehed ja lapsed nende endi hooleks seniks, kui naine saab vigastada ja vangi läheb mees või hoopis hädakaitse piirid ületanud naine?

Kas ootame, kuni koduvägivalla tunnistajaks olnud lapsed hakkavad vägivalda pidama tavapäraseks enesekehtestamise viisiks ja seeläbi kannavad edasi vägivaldset peremudelit ning suure tõenäosusega kasutavad vägivalda ka väljaspool kodu?

Kuidas võidelda?

Enamikus Euroopa riikides peetakse lähisuhtevägivalda avalikuks asjaks, üksikisiku probleemist on saanud ühiskonna probleem. Ka Eesti valitsus on vastu võtnud vägivalla vähendamise kava, kus üks eelistusi on perevägivalla käsitlus.

Tõdetakse, et inimeste teadlikkus perevägivallast on vähene, seda ei tunta tihtipeale äragi, vägivallatsejad ja ka nende ohvrid kipuvad vägivalda õigustama.

Oluliseks peetakse ennetus- ja teavitustööd, õigusteadlikkuse suurendamist, perevägivalda sallivate hoiakute muutmist. Ka loodetakse parandada ohvrite abistamist, et aidata neil vägivallatsüklist välja murda.

Praegusel ajal on Eestis kümmekond naiste varjupaika ja riiklik ohvriabisüsteem, kust perevägivalla ohvrid saavad kriisiabi. Kuid süsteemsem abi ja kestvam rehabilitatsioon jäävad tihtipeale rahanappuse ja maapiirkondades ka kvalifitseeritud spetsialistide puudumise tõttu abivajajale kättesaamatuks. Samuti puudub meil pea täielikult vägivallatsejate rehabiliteerimine.

Nii tõdeski hiljutisel valdkondlikul ümarlaual üks sotsiaaltöötajast meesterahvas, et seni, kuni meil pole vägivaldsetele meestele rehabilitatsiooniprogramme, jääb nende ainsaks varjupaigaks vangla või psühhoneuroloogiahaigla.

Riiklike meetmete kõrval võib ka igaüks meist midagi teha selle heaks, et ühiskond oleks hoolivam ja turvalisem − hoolida, märgata, sekkuda.

Oktoobrist tegutseb Tartus Tähtvere Avatud Naistekeskus. Naistekeskus pakub lähisuhtevägivalla ohvriks saanud naistele psühholoogilist kriisiabi, sotsiaalnõustamist, õigus- jm abi, vajaduse korral varjupaigateenust.
Telefon 513 2822, rohkem teavet internetis www.johan­nes.ee/naistekeskus.