Tartu kesklinn liigub suurte sammudega ajaloolisest vanalinnast Riia tänava suunas. Pangad on põgenenud vanalinnast kui rotid. Nende maju päästma tõtanud haridusministeeriumile peaks meenutama, et peale Kompanii tänava endise Sinimandria seltsimaja on saadaval veel paar mahajäetud pangahoonet Barclay platsi ümber.
Tean paljusid inimesi, kes erinevad nendest, kelle käikude ringi jäävad vaid autodega ligipääsetavad kaubanduse plekkmajad kusagil äärelinnas – kui palju on neid tudengeid, muidu haritlasi ja boheemlasi, võiks jääda sotsioloogide-statistikute uurida. Selliseks Tartu linnaplaneerijatele kasulikuks uuringuks mõnest sihtasutusest raha küsida oleks tunduvalt tarvilisem kui muude, sageli tarbetute pehmeküsitluste tarbeks.
Vanalinnast ärakolimise kihku näitab hooletusse jäetud ehitiste ja kruntide osakaalu kasv. Võiks ju kinnisilmi jäädagi uskuma omanike seletusi, et ärikliima seis on halb, laenuportfell liiga suur või pole kandvat müügiideed, aga tegelikkus püsib kinni pigem mõttelaiskuses ja linnavalitsuse kannatlikus meeles.
Augud maa sees
Aselinnapeadele ehk meeldibki oma kabineti akendest vaadata Pirogovi platsi ning selle kõrval olevat hiiglaslikku auku. Livonia Kinnisvara OÜ-l on muidugi tuhat põhjendust, miks sellesse auku kunagi planeeritud hotelli ei tule, aga koht otse raekoja taga on retsitud, mingi pidevalt mahakukkuv raudaed ümber. Selle augu eest Selile jalajälgi Tasku keskuse juurde küll ei anta.
Tean samasugust auku ka suhteliselt käidavas Veeriku ja Hommiku tänava ristis, seal oleks väljakaevatud mulla auku tagasilükkamine ja maa silumine korralikule kopale vaid ühe päeva töö. Ega see augu taastäide seal Pirogovi platsi kõrval rohkem aega võtaks. Kui neid kevadisi sääskede sigimise lompe täita pole mõtet, siis tuleks vähemalt mõelda, kuidas neid piirata või neile vaadatav välimus anda.
Osa kinnistuomanikke on läbi aegade jõudnud oma augud isegi pärast arheoloogilisi kaevamisi taas täis ajada, aga ikkagi ei näe seal midagi muud peale tolmava killustiku.
Linnaarhitekt Matteuse ajal tehti tühjaks pommitatud platsist Rüütli-Küütri nurgal vähemalt heakorrastatud Karuplats. Nüüd pole seal ammu enam karu ega heakorda.
Saan aru, et nende nelja krundi omanikud ei suuda tulevikuplaanides kokkuleppele jõuda, aga müügu siis see tolmav krunt kellelegi teisele. Või maksab nendele hotell London, et sealt tubadest avanevat vaadet säilitada?
Sama lugu on poriparklaga Lutsu tänaval mänguasjamuuseumi kõrval ja veel mõne sõjamulguga näiteks Magasini või Vallikraavi tänaval.
Hüljatud majad
Jätame siin kõrvale Vallikraavi 3 ja 5 ning Kalevi 11 kinnistu, mis hiljaaegu kodanik Tiit Veeberi valdusesse läksid. Temal kuuldusid olevat selgemad plaanid nende aastaid tühjana seisnud hoonete kohta ning Veeber on seni olnud sõnapidaja mees.
Ärgem süvenegem ka raudteejaama saagasse. Sest kui palju kodanik Rein Kilk ikka neid null krooni eest soetatud mahajäetud maju korda jõuab teha. Eriti siis, kui linnavalitsusega kohe arusaamatused tekivad. Kord tahetakse uut jaamahoonet – millel oli iseenesest täiesti kena projekt, aga sobiks sellesse kohta nagu sea selga sadul –, siis jälle saadakse aru olemasoleva raudteejaama sümbolväärtusest. Jne.
Eriti tobe ja kaua aega kestev lugu on aga Lossi 30, 32 hoonega Püssirohukeldri ees. 1980. aastate lõpus, väliskapitaliga ühisettevõtete loomise aegu käisid jutud, justkui saaks Rootsi kapitali abiga sinna mingi hotelli teha.
Imeväel leitigi linna elamufondist ruumid sealsete ühiskorterite elanike väljakolimiseks. Neil vedas, muidu ootaksid nad vahest siiani uut elamispinda.
Maja jäi tühjaks ning pätid ja kodutud suutsid selle paari aastaga ära lagastada, küll kempsuna kasutades, küll põrandale tuld tehes. Kole oli vaadata hoolimatusest tingitud hävingut. Hotellist ei tulnud midagi välja ning endistele omanikele tagastati halvas seisukorras vare.
Mingil hetkel plaanis sinna kolida Eenok Haameri usuteaduste akadeemia, aga nende kesistest summadest jõuti vaid hoonele uus katus panna. Õnneks seegi. Nüüdsel omanikul OÜ-l Brodal Holding paistab olevat plaan oodata hoone kokkukukkumist.
Juhul, kui linnal tõesti pole mingeid hoobasid omanike utsitamiseks, võiks muinsuskaitsjate õrritamiseks lasta see hoone kas või sundkorras lammutada. Avaneks ilus vaade Püssirohukeldrile ja oleks põhjus lammutada keldri vaadet varjav inetu putkandus, mida mingi imelise järjekindlusega väliõllekaks nimetatakse.
Ei tea, kus küll nende püstitamise aegu muinsuskaitse silmad olid. Arutlusainet ju oleks.
Kas või ilu pärast
Mujal euroopalikus kultuurmaailmas paistab isegi Tartu-suurustes väikelinnades olevat üsna selge kord linna välisilme säilitamiseks. Vähemalt kesklinnas. Kui ehitada ei jõua ja kasutult seisva kinnisvara eest maksmiseks maksuraha jätkub, tuleb ikkagi korrastada vähemalt fassaad, aknaavad täidetakse kas või maalitud akendega.
Kui aga krundile on kaevatud vaid auk, siis püstitatagu sinna monteeritavatele tellingutele kinnitatud kangas, kuhu on maalitud tulevase hoone fassaad, rääkimata muidugi hoonekarpide ja aukude piiramisest vältimaks õnnetusi juhukülalistega. Olgugi et sunnivahend paljalt ilu pärast, aga praegune välisilme on lihtsalt porno.
Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonnas jagub aga seni jõudu vaid kohtus käimiseks mõne hoone kõrgusmärkide asjus, nagu see hoone seal Narva mäe alguses või siis uus kaubamaja, mille projektid ja projekteerimistingimused olid ametnikud ise kooskõlastanud.
Seoses ettevõtluse ärakolimisega vanalinnast on omaette teema see, miks linna teenindavate asutuste, suurehitiste ja keskuste asukohti planeeritakse järjest kaugemale linna serva.
On arusaadav, millega tegu, kui Barclay ärihoone akendel ripuvad suured kirjad «Rendile anda». Aga võiks ka huvi tunda, mis sünnib ühes käidavaimas kohas, jällegi raekoja akende all, Ülikooli tänava ja Raekoja platsi nurgal asuva endise kohviku-restorani-õllesaali Draakoniga. Peaks ehk omaniku käest lihtsalt küsima?