Mõisa iluravi turgutas sinist verd

Marju Himma-Kadakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuldne jahisaal
Kuldne jahisaal Foto: Margus Ansu

Puurmani mõisakooli vestibüüli sisenedes tekib tunne, et majas võiksid õppida vaid aadlipreilid ja junkrud, sest kes küll paneks rüblikud õppima 19. sajandi käsitsi maalitud tapeetidega seinte, marmorjooniste ning kuldornamentidega ruumidesse.


Tegelikult on see 137 õpilasega gümnaasium üks paljudest unustatud mõisakoolidest.
Unustatud seepärast, et pikki aastaid oli vana Puurmani loss justkui laostunud aadlik – oma väärikale staatusele üldse mitte sobiva välimusega.

Ühel päeval aga leidsid norrakad, et see vaesunud «aristokraat» vääriks meelde tuletamist, ning andsid mõisa kordategemiseks miljon eurot ehk 15,7 miljonit krooni. Täpsemalt tuli raha norrakate algatusel Euroopa majanduspiirkonna arengutoetusest. Puurmani vald pani omalt poolt juurde veel 2,76 miljonit. Nii saigi Puurmani loss tänavu sügisel lõplikult tagasi oma endise hiilguse.

Mõne aasta eest oli kool remontinud mõisa teisel korrusel asuvad teenijatoad, kus praegu asuvad klassiruumid. Esimene ehk härraste korrus aga ootas pikisilmi uuenduskuuri.
Nüüd võib Puurmani gümnaasiumi pidada üheks terviklikumalt ja kaunimalt taastatud mõisakooliks. Iga detail on kas restaureeritud originaal või selle täpne koopia.

Puurmani mõisa lugu

Puurmani lossi ajalugu ulatub 19. sajandi lõppu, kui Ernst Gotthard von Manteuffel vanem asus uut mõisahoonet kavandama. Ehitamiseni jõudis plaan alles tema poja ajal. Tulemuseks oli tõenäoliselt Eesti kauneim ja uhkeim neorenessanss-stiilis loss.

Puurmani mõisa lugu algab aga sajandeid varem. Nimelt ulatub see aega, kui Rootsi kuninganna Kristiina kinkis Buhrmeisterite suguvõsale 1645. aastal mõisa. Christopher von Buhrmeister, kes on maetud Tartu Jaani kirikusse, pärandas mõisa edasi tütrepoeg Eberhardile.

Eberhard von Güntersbergist sai (1654–1704) sõjaväelane ja kohaliku omavalitsuse ametnik. Nagu vanaisagi, oli ka Eberhard õnnistatud tütardega ning pojast mõisapärijat polnud kusagilt võtta. Nii jäigi mõis tema tütrele Margarethe Elisabethile, kes oli abielludes saanud Zoege nime. Zoeged muutsid aga 1795. aastal nime ümber Manteuffeliks.

Manteuffeleid teati Liivimaal juba 14. sajandist Zoege, Söge ja Szoege nime all. Puurmanis jäid nad aga enam kui sajandiks sealset mõisa valitsenud krahviperekonnaks. Nende hiilgava mõisahoone võõrandas 1919. aastal noor Eesti vabariik ning 1923. aastast on lossis tegutsenud Puurmani kool. 

Torn ja salapärane uks

Valge torni esimese korruse ruum oli väidetavalt krahvinna Maria Dorothea Manteuffeli riietusruum, kus proua rõivaid vahetas, ning teenijad käisid ülemistelt korrustelt keerdtreppi pidi tualette kokku korjamas ja kambritesse ära viimas.

Aastakümneid on selles ruumis olnud direktorikabinet. Praegu istub seal direktriss Tiina Oolo (alumistel piltidel). Keerdtreppi pidi pääseb aga päris tornitippu, kust igast küljest avaneb vaade ümberkaudsetele endistele jahimaadele, praegusele mõisapargile ja Puurmani vallale.

Sissepääs torni on aga osavasti ära peidetud. Nimelt uksed, mis direktrissi kabinetti viivad, on osavasti maskeeritud seinapaneelideks ning moodustavad suletuna nurga, millest ei oska aimatagi, et seal taga võiks asuda veel mõni ruum.

Lossi ees on prantsuse stiilis sümmeetriline mõisapark koos purskkaevu ja puudealleega. Lossi taga on aga vabavormiline inglise park, kus muu hulgas on jahikoertele pühendatud skulptuur. Keegi Manteuffelite perekonnast olla tundnud huvi aianduse vastu, sest säilinud on R. Meureri kavandatud ja joonistatud prantsuse aia plaanid, millele olid märgitud igasse peenraossa istutatavad taimesordid.

Ülejõe pargi kohta räägib legend, et see olla rajatud krahvinna käsul. Nimelt ei soovinud ta oma magamistoa aknast näha, kuidas lihttöölised põllul tööd teevad, ning lasi selle vaate varjamiseks pargi rajada.

Väidetavalt rehitseti kõik pargiteed igal õhtul vastava agregaadiga üle. Esimesed sammud võis pargiteele teha ainult krahvinna von Man­­teuffeli sinivereline jalg.

Saal, mida valvavad vaimud

Saali seina kreemjas värv tuli välja kümmekonna värvikihi alt. Nüüd on sein samasuguse marmoriimitatsiooniga nagu 1870. aastatel. Seegi muster on seinale käsitsi maalitud. Saali põrand oli veel mullu lõpuaktuste aegu kaetud vaibaga, et pehkinud ja inetud liistud välja ei paistaks. Praeguseks on saal saanud originaalilähedase ilme ning algset on säilitatud võimalikult palju. See tähendab, et põrandapuit on siiski hell ning terava kontsaga peal kepsutamist ei kannata.  

Vanades mõisates ikka kummitab. Kas Puurmanis ka? Kooli huvijuht Raina Rumvolt teab rääkida, et mõni aeg tagasi ööbitud muusikalaagri ajal koolimajas. Saali kõrval olevas buduaaris olnud õpetaja ärganud lohisevate sammude peale – keegi oleks justkui kepile nõjatudes saalis kõndinud. Kuna oli teada, et sellisel öötunnil ei tohiks majas kedagi liikvel olla, mindi saali kaema. Saal, nagu arvata võib, oli aga tühi.

Nii Oolo kui Rumvolt kinnitavad, et ega nüüdki julge koolitöötajad õhtul üksi viimasena majja jääda. Ikka püütakse koos lahkuda, et mitte vaimudega kokku puutuda. Eks ole põhjust ka: saalis ise mängiv klaver või õhtupimeduses ootamatult omatahtsi helisema hakkav koolikell on andnud tunnistust, et mõni sinivereline von Manteuffel või von Buhrmeister on siiski hoonel silma peal hoidmas.  

Puurmani mõisakoolis on õppinud paljude praeguste laste vanemad ja ehk vanavanemadki. Nii on põlvkonniti kogunenud koolist värvikaid mälestusi, mida koolipere püüab tasapisi kokku koguda.

Krahvinna magamistuba ja norskav krahv

Endises krahvinna magamistoas on end nüüd sisse seadnud Puurmani gümnaasiumi õpetajad. Raina Rumvolt oletab, et ruumi seinu katsid kunagi ilmselt suured maalid, sest seinte ehisliistude paigutuse järgi peaks seal justkui midagi olema. Paraku hoiab aga aegade hämarus kiivalt saladuses, mis seintel võis rippuda. Samuti pole välja tulnud maale, mille kohta kindlalt teataks, et need kaunistasid krahvinna magamistuba.

Saladuselooriga on kaetud ka krahvinna magamistoa kõrval asuv kamber. Rumvolt teab rääkida, et seda kambrit kutsuti norskamistoaks. Väidetavalt olnud krahv kõva norskaja. Et ööuni kõigil rahulik oleks, saatnud võimukas krahvinna krahvi norskamistuppa magama.

Esialgset mõisaplaani vaadates või praegust lossi väljast kaedes torkab silma, et norskamistuba ei sobitu kuidagi maja üldise sümmeetriaga. See on tõepoolest ehitatud hiljem ning ülejäänud majakompleksiga ühendatud.

Teine legend räägib selle ruumi kohta hoopis, et see täitnud palvetoa või kabeli funktsiooni. Väidetavalt olla tuba ehitatud end ära uputanud peretütre leinas. 

Kuldne jahisaal

Jahi- ehk söögisaal oli üks üllatusrohkemaid ruume. Seinu katnud vineertahvlite tagant tulid välja käsitsi maalitud kuldmustrilised tapeedid. Need olid väga suures osas säilinud, vaid laiguti kahjustada saanud tapeedilõigud tuli uued tellida. Saali lage katavad massiivsed nikerdustega tammepuust tahvlid, mis on täpselt sellised nagu lossi valmimisel.

Jahisaaliga sarnaselt on kuldseid käisitsi maalitud detaile täis terve maja. Ja kui pole kuldne, on mõnes muus toonis pitsiline ornament laeserva kaunistamas. Ja kui pole laeservas ilutsemas, siis vähemalt 19. sajandi Hiina käsitöömeistrite käisitsi paberile maalitud tapeet kaunistab ikka ruumi. 
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles