Vanasõna, et nimi ei rikkuvat meest, valetab, nii et hakkab lausa häbi oma esivanemate varanduse pärast. Nimi on alati enda kandjat rikkunud: mõelgem kas või Bornhöhe Jaan Tatikale ja Vilde Kõverkaela-Jukule ning Kohi-Kaarlile või kõiksugu Ilueedidele ja Sitaratastele.
Meie malesuurmeister Lembit Oll pidi alati oma eesnime välja kirjutama, sest initsiaaliga piirdumisel rikkunuks nimi meest ja tema eredat annet.
Tartu oma (kõrg)koolide säras ja nooruslikus käras peaks olema kultuurilinn, kus sünnivad head ideed ning väärt teod. Küllap see enamasti nii ongi, sest lood meie kesklinna nimekorraldusega pole üldsegi pahad.
Ridamisi on õnnestunud leide – lühemaid või pikemaid, ent ometi täpseid ja omakeelseid.
Näiteks: lastepood Põnn, matkapood Everest, kauplused Hilpharakas, Magus Elu, Juveel, kohvik Kapriis, kohvik-lesila Tige Tikker, lokaal Suudlevad Tudengid, vene trahter Kalinka, kiirsöögikoht Kähkukas, ilusalongid Sarm, Ilutare või ka võõrsõnalised Imago, Finess ja Glamuur (miks mitte päris eestimaised Võlu või Lumm?), Lilleriinu lillesalong, juuksurisalong Veetlus, reisibüroo Atlas, kullassepaäri Kuldmeister, raamatupidamisteenused Kaksteist Kuud jpt.
Kodulinna lähimineviku markantseimaid nime-ebardeid Pattaya Club asukohaga Turu 21 on hoone renoveerimisega õnneks hingusele läinud ja asendunud ööklubiga Ahi. Tubli! Võinuks vahest kelmikamgi olla: Ööelu või koguni Öösorr (lind, kes hääletult lennates jahib öösel õhuputukaid).
Tehas ja toodang
Aga üllatus-üllatus: äriinimesed on vahel oma ettevõtetele leidnud vaata et isegi vahvamad nimed kui mõni sulaselgele loovusele orienteeritud asutus.
«Töös huuga, tehas…» lauldi sotsialistlikus keskkonnas ja tollaste inimeste kujutlusse kerkis otsekohe pilt, kuidas rauakolina saatel toodetakse kombaine, traktoreid, vedureid.
Ei sobinud sellesse kuvandisse kuidagi kultuur oma kõigi alaliikidega, sealhulgas teatrietendustega – seda kõike hoopis luuakse; küll võib aga toota lavatehnikat, kulisse ja muud materiaalset.
Kapitalistlikus keskkonnas aga sündisid Emajõe Ateenasse pahad nimed, nagu «kultuuritehas» või «teatritehas», lisaks arvukalt võõrkeelseid nimesid – miks siis mitte, kui Tallinnas juba olid?!
Just nimelt seepärast mitte, et seal juba olid! Pealinna keeletotrusi ei peaks heade mõtete linn dubleerima. Etendusi toota oleks niisama nõme kui panna näiteks linnapea valesti parkijatele trahvikviitungeid kirjutama.
Et kultuuritehas leidis oma asupaiga vanas pärmivabrikus, siis mis sobinuks tollal paremini nimeks kui «kultuuripärm» – pärm ju kergitab, kujundina ka kultuuri; pealegi ühendanuks leidlik nimi asutuse sisu ja paiga.
Ka teatritehas võinuks leida endale poeetilisema põhisõna: teatripajake (pajas keedetakse midagi maitsvat, liide -ke viitab ettevõtte väiksusele või tegijate noorusele); teatrimekk; teatrikätki; teatrilõõm; teatripalang; teatrikoda jts. Seda enam, et toredaid eeskujusid, kas või Suudlevad Tudengid, juba oli.
Miks ei vaevu Tartu uute asutuste ristiisad tõesti kena nime leidmiseks natukegi nuputama, vaid pakuvad esimese ettejuhtuva nime kohe kinnitamiseks linnavalitsusele, kes sellega mõtlemata ka päri on?
Nimed on ju osake linna avalikust ruumist ja seepärast pole ükskõik, mida kuhugi toppida. Nimed on kui linna visiitkaart, mis näitab, kas linnas elavad juhmardid või andekad loojad.
Parts või Palts!
Selline näikse olevat Tartu loomemajanduskeskuse loogika, et Juhan Parts ja Tõnis Palts ei tohiks mõlemad uude riigikokku kandideerida ning ühel neist tuleks poliitikast taanduda, sest nende nimed võivad segi minna. Täpselt nii!
Oma kolmest majast koosnevale Kalevi tänava kompleksile loomemajanduskeskus väljakuulutatud konkursil nime ei leidnud. Ilmse favoriidi Loomela puuduseks olnud asjaolu, et Tallinnas (jälle see pealinn!) juba tegutsevat loomemajanduse valdkonnas loomeala, mis on loomelaga kõlaliselt liiga sarnane, tekitades valdkonnas tegutsevate inimeste hulgas küsimusi.
No tule, mõistus, koju! Ei «loomela» ega «loomeala» ole kumbki kohanimeta üldse identifitseeritav. Aga Tallinna Loomeala ja Tartu Loomela eristuksid juba selgelt! Või peaks oma nimetust muutma ka kartul, sest Tartul võib oma nime foneetilise tõlgendusega raskusi tekkida? Tõeline absurditeater!
Kolmele majale vahvad nimed? Käkitegu! Üks naljahammas raputas neid lausa käisest, tehes seda stiilis Trips-Traps-Trull või Nipp-Napp-Null. Selle viimase seletas ta ka lahti: esimeses majas võidaks mõelda välja igasuguseid nippe avalikkuse lollitamiseks, teises tantsida võimalikult napis riietuses ja kolmandas nullida kõik head ideed, millega linlased üht asutust aidata soovivad.
Mitte üksnes nimi
Probleem on hoopis laiem: kummastav loomemajanduskeskus ei käitunud asutusena, eirates mitut elulist algtõde. Ametikirjadele ei suvatsetud mõnda aega vastatagi. Lõpuks teatati, et «maja nimevalimise žüriis oli neli inimest väljastpoolt maja, millest kõik on tugeva filoloogilise või kirjandusliku kallakuga (kas kirjandus ei kuulugi enam filoloogia alla? – T. Õ.), ning kolm inimest maja seest».
Isegi Vene ajal avalikustati ajalehes mis tahes žürii koosseis, sest kes millegi üle otsustab, peab julgema ka vastutada. Kes kuulusid hindamiskomisjoni? Saaks neid küsitledagi. Aga ei – salastamine missugune! Justkui ei elakski me demokraatlikus riigis, vaid punases Põhja-Koreas.
Kas žüriid üldse oligi? Võib kahelda, kui pole näidatud ka koosoleku protokolli, kus peaks kirjas olema kogu arvamustevahetus.
Tegelikult võiks unustadagi ühe äbarikuvõitu asutuse, sest seda sorti lugudest aimub põlvkondadevahelist igipõlist vastasseisu kogu selle sotsiaalses mõõtmes.
Vanem tegijate põlvkond (nimetagem siinkohal manalameestest keelekorüfeesid Johannes Voldemar Veskit, Johannes Aavikut, hilisemast ajast Eduard Väärit või ka praegusi eakaid keelespetse Mati Hinti, Huno Rätsepat, Ain Kaalepit, Helju Valsi jt, muidugi ka staažikaid lingviste ülikoolidest, keeleinstituudist jm) on nooremale põlvkonnale oma teadmisi ja kogemusi küll pakkunud, aga uued «tegijad» pole seda teatepulka vastu võtnud.
Eesti Keele Kaitse Ühingu koosolekutel osalevad valdavalt tudikesed, noori peaaegu polegi. Nemad toimetavad oma keeleasju isepäi, enamasti kulunult ja vaimuvaeselt.
Lihtsamalt öeldes napib neil teadmisi: nende bakalaureuse- või magistrikraadid on formaalse kõrghariduse produkt. Nad tahavad küll ihust ja hingest keegi olla, kuid tiivad ei kanna. See on Eesti koolitussüsteemi käegakatsutav mädapaise.
Ei olnud praegused asjapulgad teadlikud sellestki, et tänavu möödub 130 aastat legendaarse sõnalooja Johannes Aaviku sünnist. Ja mis olnuks väärikam, kui teha sel puhul aavikulikust sõnast oma asutusele helisev nimi? Aga ei adutud.
Ilmselt hakkab tulevikus nimi järjest rohkem rikkuma meest, sest põrmu langevad viimasedki nn vana kooli mehed ja naised. Siis pole uutel nimepanijatel enam kelleltki abi loota, nagu pole varsti Midsomeris enam kedagi mõrvata.