Võrkpall pole ainus spordiala, milleks on vaja kõrgeid lagesid – trampoliinihüppajad pidid uue treeningukoha otsima, sest tublimatele tuli lagi lihtsalt vastu.
Hüppelõbu peletab trennitüdimuse
19. oktoober 2010, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lühikest aega politseimaja juures rulluisu- ja batuudikeskuse tagatoas tegutsenud trampo-liinikeskus on nüüd Aardla tänaval endises laohoones, kus laeni maad 7,2 meetrit. Võistlustel peab kaheksa meetrit olema, rääkis klubi juhataja ja treener Sigrid Pedoson, nii et olukord on ideaalilähedane.
Praegu käib viies rühmas umbes 50 hästipõrkavat kõrguspõlglikku last, kellest noorimad koolieelikud ja vanimad peaaegu täisealised. Uuest nädalast algavad ka täiskasvanute treeningud, kuhu tulijailt ei nõuta varasemat kogemust ega tugevat füüsilist vormi. Kõrgusekartus tuleks küll maha jätta.
Sundima ei pea
Kuigi Eestis on harrastajaid veel vähe, ei tähenda see, et võistlusi ei saaks korraldada. Tartus on need kaks korda aastas ning osalejaid tuleb ka Soomest, Lätist ja Leedust. Muul ajal käiakse jõudu katsumas naabrite juures.
Kristel Põldmaa, kes oma tütre, 12-aastase Tuuli Maarja umbes kaks aastat tagasi trampoliinile viis, on väga rahul, et lisaks lõbusale trennile ka võistlustel käiakse. Tema arvates kasvatab see iseloomu, kui laps peab ennast aeg-ajalt kokku võtma.
Ja loomulikult annab saadud medal pingutamiseks indu juurde, kuigi sundima ei pea niigi. «Mulle on oluline, et ta ise tahab trenni minna,» on Põldmaa rahul.
Mis puutub ema hirmusse, et hüpata on ohtlik ja laps võib kõrgelt kukkuda, siis nende pere kogemus näitab, et igal alal võib ootamatult vigastusi tekkida. Kui Tuuli Maarja vahelduse mõttes kergejõustikutrenni läks, murdis ta juba esimesel korral randmeluu.
Pedosoni sõnul on hüppamine tehtud aga nii ohutuks kui vähegi võimalik: igal batuudil tohib korraga hüpata vaid üks laps, ümberringi on pehmed matid. «Võrreldes riist- või iluvõimlemisega on see täiesti ohutu,» rääkis treener, kes ise jõudis trampoliinile just riistvõimlemise kaudu.
Tüdimust ei tule
Kõnealuse ala eripäraks võimlemismaailmas on see, et kõrgtasemel saab sellega tegeleda väga kaua. Alustatakse kolme-neljaselt, praegused maailma tipud on 30. eluaastates, mis teistel samasugustel aladel on mõeldamatu.
Poisse ja tüdrukuid käib enam-vähem pooleks ning võrreldes mitme teise trenniga ei teki neil tülpimust. «Näiteks korvitrennis tahetakse vahel midagi muud teha kui mängida, meil seda ei juhtu,» naeris Pedoson.