Tööandjate keskliidu värskelt avalikuks saanud manifest väljendab mõtet, et ilma suuremate muudatusteta Eesti majandus ei edene. Tõepoolest, muutusi on vaja. Kuidagi ei saa aga nõus olla enamikuga manifesti ettepanekutest. Tööandjate seisukohalt kannavad ühiskonna tähtsaimat rolli ettevõtjad, kelle huvide ja kasuga tuleb eriliselt arvestada.
Kas tööandjate vastandamine ülejäänud ühiskonnale on mõistlik? Kas me ikka tahame õppida meid masusse vedanud poliitika vigadest?
Mina olen veendunud, et ühiskond areneb vaid siis, kui arvestatakse kõigi tema liikmetega.
Ettevõtjal on raske edu saavutada, kui tal pole lojaalseid ja pühendunud töötajaid. Seega on vaja arvestada mõlema poole huvidega ja leida nende vahel tasakaal.
Halvale halba juurde
Ka meie praegusest tööelust ja sotsiaalvaldkonnast jagub küllaga näiteid ebavõrdsest kohtlemisest.
Olgu nimetatud kas või vanemahüvitise ülikõrge lagi võrdluses armetu lastetoetusega või siis nüüdseks masu purustatud illusioon viia Eesti viie rikkaima riigi hulka. Kahjuks tahab ettevõtjakeskne manifest niigi vildakaid trende veelgi süvendada.
Oma küünilise dokumendiga on ettevõtjad osutamas endale hoopis karuteenet. Neile ei tohiks ju olla saladus, et kõik inimesed soovivad elada paremini. Hea elu pole ainult hästi makstud poliitikute ja osavate ärimeeste privileeg! Ka oma igapäevast lihtsat tööd tegev inimene väärib inimväärset elu, rääkimata kümnetest tuhandetest töötutest.
On tõsiasi, et meie rahvuslikust rikkusest pole väga paljud osa saanud. Masendavalt suur hulk inimesi peab leppima viletsate töötingimuste ja alampalgaga või selle lähedase töötasuga.
Samas soovitab manifest miinimumtöötasu veelgi vähendada ja tuua sisse odavat tööjõudu kolmandatest riikidest. Veel ründavad tööandjad kollektiivlepinguid ja töötajate streigiõigust.
Väidan, et kui manifestis kirja pandu peaks teoks saama, siis on ohus meie rahva püsimajäämine.
Ühe rahva elujõudu näitavad peale töö ka normaalne pereelu ja laste kasvatamine, milleks peab piisavalt aega ja raha jääma. Tegelikkuses teevad paljud pereinimesed väikese töötasu tõttu üleliia pikki tööpäevi, mistõttu nende lapsed kasvavad järelevalveta.
Töö kaotanud emadel ja isadel on küll aega palju, kuid ei ole vajalikul määral raha. Või saab osa inimesi nii kasinat tasu, millega hoiab vaevu hinge sees. Nii et – nokk kinni, saba lahti.
Mitmed firmad kasutavad suurt tööpuudust ära, et oma töötajatele vähem maksta või neid koguni alampalgal pidada. Sageli on tegu päris heas seisus firmadega, keda sunnib sellistele alatutele trikkidele kasumijanu. Firmajuhid teavad, et heitunud ja töökaotuse hirmus töötajad ei julge neile vastu vaielda.
Väga vähe raha
On põhjust karta, et suvel tasapisi kahanema hakanud registreeritud töötute arv hakkab koos sügise saabumisega taas kosuma, sest hooajatööd saavad otsa. Teiseks suureks valukohaks on alampalka teenivate inimeste suur hulk.
Maksu- ja tolliameti andmeil sai tänavu mais 4350-kroonist miinimumpalka 19 448 inimest ja sellest veelgi vähem 54 889 inimest.
Eurodesse arvestatuna võrdub Eesti miinimumpalk 278 euroga. Katsuge sellega ära elada! Lääne-Euroopa riikides küündib miinimumpalk enamasti üle 1000 euro, USAs teenitakse 872 euro ja näiteks vaeses Türgis 338 euro suurust alampalka.
Seda, et suur tööpuudus jääb meid pikalt kummitama, tunnistavad ka valitsuse liikmed. Teisalt ei taha nad suunata riigieelarvest raha tööturuteenustele.
Kuidagi ei saa pidada normaalseks, et tööturuteenuseid rahastatakse meil suurel määral Euroopa Liidu, mitte riigi kukrust. Tööturuteenused vajavad kohe lisaraha. Viimane aeg on mõelda ka tulevikule, mil Euroopa Liidu sotsiaalfondi raha meile enam lahkel käel ei jagata.
Riik peab rohkem hoolima oma rahvast. Ei saa loota üksnes euro tulekule ja Euroopa Liidu abile.
Suure tööpuuduse vähendamine vajab korralikku riiklikku tegevuskava, mida kahjuks ikka veel ei ole. Ammugi ei loe seda välja juba kurikuulsaks muutunud manifestist, mis püüab hoopis räigel moel vähendada alampalka ja töötajate seniseid tagatisi.
Ametiühingud on seisukohal, et riik peab keskenduma tööga hõivatute hulga jõudsale suurendamisele, võttes erilise tähelepanu alla suuremad riskirühmad ehk siis pikaajalised töötud ja noored töötud.
Tunnistan, et tegu on kalli ja keerulise ettevõtmisega, mis eeskätt nõuab töötute massilist ümberõpet. Aga alternatiivi sellele ei ole.
Kui võrrelda Eesti ning arenenud riikide inimeste elu- ja töötingimusi, siis näeme meie kahjuks suuri vahesid.
Ekslik on arvata, et kõrgemad sissetulekud, õiglasem palgakorraldus ja sotsiaalne turvalisus on mujal saatuse kingitus. Kaugel sellest – oma heaolu on töötajad ise saavutanud.
Unejutt rumalaile
Ka Eestis on paljud asjad töötajate endi kätes. Esiteks tuleb teha valimistel mõistlikke valikuid. Enda eest tõhusamalt seista ja oma olukorda parandada saab ka ametiühingu liikmena.
Ametiühingusse kuulumine annab võimaluse kaasa rääkida asjus, mis kõige otsesemalt mõjutavad meie igapäevast tööd ja elu.
Kui suur on töötasu ja millistest osadest see koosneb? Kuidas on korraldatud töö- ja puhkeaeg? Kuidas kaasatakse töötajad otsuste tegemisse, millest sõltub ettevõtte tulevik?
Kõik need teemad on ametiühingute rida. Lisaks kaitseb ametiühing oma liikmete õigusi tööelus ikka ette tulevate probleemide ja lahkarvamuste korral.
Me väärime paremat elu! Elu viib edasi valmisolek enda eest seista. Tööinimeste huve saavad kaitsta ainult töötajad ise.
Lubadus meie peatsest jõudmisest viie rikkaima riigi hulka oli unejutt rumalatele. Ärkame üles ja ärme lase endale uue manifestiga uut unejuttu ajada.
Manifesti tegijad meie pärast ei muretse.