Psühhiaater valgustab kirjanike hingehädasid

Kauaaegne Tartu ülikooli professor Vladimir Tšiž (1855–1922) on ajas kasvava tähendusega õpetlane. Seda näitab ka tema kohta kirjutatud entsüklopeediaartiklite mahu järjekindel kasv. 1937. aasta «Eesti entsüklopeedia» pühendas talle vaid neli rida, 1976. aasta ENE andis kuus, EE 1996 avaldas kümme ja EE 14. köide aastal 2000 juba tervelt 26 rida.

Vahing ja Tšiþ

Vahepeal üsna unustatud teadlase loomingu taasväärtustamisel tegi suure töö ära psühhiaaterkirjanik Vaino Vahing (1940–2008), kes on kirjutanud temast ka lühinäidendi «Võlgu elu» (Akadeemia 1993, nr 8).

Kunagistel kirjandusõhtutel kohvilauas vesteldes ja ka Raja tänava haigla unikaalses raamatukogus pidas Vahing mulle Tšižist lausa mitu innukat loengut ja andis lugeda tema artiklite valguskoopiaid. Väga kahju, et Vahing ise enam nüüdse raamatu ilmumist ei näinud!

Oma kriitikakogumikus «E me ipso» (1990, lk 259) kinnitab Vahing, et Tšiži «psühhiaatria-alased tööd on nüüdisajal juba unustatud, pakkudes huvi vaid ajaloolisest aspektist», kuid «tema kirjanduslik-psühhopatoloogilised uurimused /---/ peaksid huvitama ka tänapäeva lugejat».

Turgenev ja Gogol

Tubli kaks kolmandikku vastse teose «Kirjanik psühhiaatri silmis» mahust moodustavad pikemad käsitlused Turgenevist ja Gogolist – tänuväärt materjal juba üksnes selle poolest, et neist kirjanikest eesti keeles õieti polegi põhjalikumaid ülevaateid.

Tõsi küll, professor Tšiži vaatenurk on kohati üsna kitsalt erialane, kirjanike teoseid läbi kammides peatub tema pilk ikka ja aina kurjategijatel, psühhopaatidel ja degenerantidel, hallutsinatsioonidel ja paranoiadel.
Kuid õnnelikul kombel kaasneb sellega suur hulk ilmekaid loomingunäiteid ja huvitavaid kirjanduslikke analüüse, nii et Tšiži esseistlik vaatlusviis suudab minevikuklassikuid praegusel ajalgi suurepäraselt kõlama panna.

Näiteks tähelepanek, et Turgenev oli hüpnoosi ja sugestiooni kujutamisel isegi oma aja teadusest ees, tekitab otsekohe soovi kirjaniku jutustusi üle lugeda.

Puškin ja Nietzsche

Raamatule lisavad vürtsi ja värvi veel mõned lühemad filosoofilised arutlused ning eriti artiklid Puškinist ja Nietzschest.

Pealkiri «Puškin kui vaimse tervise ideaal» näitab, et siin pole psühhiaater oma objekti juures suutnud avastada ühtki tõsisemat hingehäda. Nii kipub see artikkel kohati muutuma vaimustunud ülistuskõneks.

Kuid ka Nietzsche puhul on Tšiž loobunud «haige geeniuse» stereotüüpidest ja rõhutab: «Psühhiaatrina jätsin ma Nietzsche õpetusest kõrvale kõik, mis näis olevat tingitud tema haigusest» (lk 359).

Nietzsche ideid erapooletult refereerides on Tšiž siingi andnud kaasakiskuva essee, mille mitmed mõtted euroopaliku kultuuri saatusest haakuvad hästi meie praeguste analoogiliste debattidega.

Nii jääbki Tšiž kogumikust «Kirjan ik psühhiaatri silmis» meelde mitte niivõrd karmi, «paljastava» psühhiaatrina, vaid esmajoones hea ja avarapilgulise esseistina.

Raamat
Vladimir Tšiž, «Kirjanik psühhiaatri silmis». Vene keelest tõlkinud Antti Lääts, koostanud ja eessõna kirjutanud Hando Runnel.
Sari «Eesti mõttelugu», nr 94.
Kirjastanud Ilmamaa,
Tartu 2010,
432 lk.