Pariisis Luxembourgi aias ja Berliinis Tiergarteni pargis avastasin viimase väisamise käigus üllatusena, et sinna oli paljude vanade ja väärikamate pinkide asemele paigutatud uued, moodsa disainiga, seljatoeta tumbad ning nendelgi vähestel pinkidel, millel veel seljatugi alles, olid noored võtnud sisse istekoha tagumikuga seljatoel ja jalgadega istmel enesel, nii nagu me seda Tartus sagedasti näeme.
Kahjuks on see algus väheõnnestunud naljatamise katse. Midagi sellist seal ei juhtu ning park on park ja pink on pink.
Seljatoeta lauda istepingina talutakse vaid koos samasuguse monteeritava õllelauaga kusagil vabaõhu odavates söögikohtades või õllefestivalidel. Sinna see ajutiselt paigaldatuna sobibki. Aga mitte linna kommuuni tunduvalt igavikulisemate rajatiste puhul.
Üle 700 pingi linnas
Ei tahaks ju Tartu Postimehe veergudel jälle soiguda linna pingipõua teemal, aga tundub, et kordamine on tarkuse ema. Väidetavalt olla linnavalitsuse hoole all Tartus üle 700 pingi. Seega umbes 125 elaniku kohta üks pink.
Arvestades, et pingid pole niivõrd pikad ning eestlane oma häbelikkuses ei lähe istuma sinna, kus keegi juba istub, saame ilusa ilmaga umbes 1500 pingitajat korraga (arvestusega kaks inimest pingi kohta).
Pole ehk isegi paha tulemus, kuid keegi pole ju niisuguse tagumikutoetamise vajadust statistiliselt uurinud. Pigem võib täheldada, et enamikus kohtades on pingid tühjad. Uurimist vajab pigem see, kas need pingid on puhtad, istutavad või üleüldse õiges kohas.
Puhtuse koha pealt käiakse neid ju igal aastal kohati üle värvimas ja varem nägin isegi veepritsiga puhastamist. Ometi teevad linnud ja seljatugedel istujad oma töö.
Värv kleebib küll veel kohati paar nädalat pärast ülevärvimist, kuid paljud moodsad peitsitud puitliistud määrivad siiski sammaldumise tõttu kerget rõivast. Meie karmis kliimas võime näha, kuivõrd hea kaitse on õhuke peits näiteks lauluväljaku sammaldunud pinkidel. Siin võib ka samasuguse kriitikaga vaadelda uusi pinke Küüni tänaval.
Teisalt on seljatugedel istumise vastu ju väga lihtsaid vahendeid. Loomulikult ei ole siin mõeldavad žiletiterad või klaasikillud seljatoe peal. Pigem kõrgendatud seljatugi nagu Rüütli tänaval või lihtsalt teravaks profileeritud viimane seljatoe lipp. Kaua sa sellise peal ikka istud, aga selga toetab ikkagi.
Teiseks, pinkide istutavus. Valmistaja ja hooldaja seisukohalt on muidugi lihtsam teha ilma seljatoeta tumbasid. Nii, et istud nagu suvalise kivi peal. Võib-olla seltskonna suuruse huvides ongi hea istuda seljad koos või lamada, aga vaevalt. Pigem pane teine seljatoega pink vastu.
Näitena jälle need pingid-tumbad Küüni tänaval Poe tänava ja Raekoja platsi vahel. Samuti suure arhitektuurivõistluse tulemusena tekkinud lamamislavatsid seal Püssirohukeldri peal või laste mänguväljakul Jakobi tänava nõlval.
Ega ka suhteliselt suure aplombiga välja reklaamitud kaarjad tumbad Atlantise vastas turuhoone ja Kaarsilla vahel eriti istumist leia. Näiteid viimasel ajal paigaldatud tumbadest võib veelgi leida.
Kiigepingid – kellele?
Omaette lugu on kiigepinkidega, mille tarbijaid võib nooremate hulgast ju paljugi leida. Uuemad paigaldatavat Kaarsilla ja Vabadussilla vahele vasakkaldale. Ju hakkavad tornühiselamute tudengid seal kiikumas käima.
Enamik vanemaid inimesi eelistab jalapuhkamiseks siiski midagi kindlamat ja mittekiikuvat. Pealegi on nende kiikuvate pinkide peal võimatu selga toetada, sest seljatoe kaldenurk on sageli vale.
Võib-olla on küsimus selle kuullaagritega süsteemi hinnas, mis tootjat piitsutab neid soovitama, või siis tellijate autoistmelembuses, mille puhul nad pole kordagi pargipingile istunud – mine võta kinni. Iseenesest on ju kiikuda tore, aga mitte iga pingi ja iga istuja puhul.
Lisame selle alajaotuse juurde veel pingid, mis oleksid seljatagusest liiklusarterist põõsastikuga eraldatud, parimaks näiteks kaitsejõudude kolledži esise platsi pingid Riiamäel, kus keegi ei tea kedagi, kes tunneks kedagi, kes seal kunagi istunud oleks. Või siis pingid, mille kohal oleks väike varikatus vihmase või lumise ilma või liigse päikese korral. Ainukest sellist tean Sõbra tänaval laste mänguväljakul.
Linn näidaku kohad
Kolmandaks, pinkide asukoht. Suur osa inimesi ei lähe kodust kaugele jalutama ja seal pingil jalgu puhkama. Näiteks Tartu olematutel äärelinna haljasaladel, kus suviste kuumade ilmadega ju istuks, aga katsuge näiteks midagi leida Annemõisa, Raadimõisa, Maarjamõisa juures ja mujalgi.
Need ei ole ju muidugi linna haljasalad ning patt oleks nõuda pisukese linnaeelarve juures, et tehke kohe midagi. Ainult et see eelarve on olnud pisuke juba paarkümmend aastat ning midagi oleks selle ajaga ikkagi võinud ära teha. Pigem on tegemist sellega, et linna valitsetakse kummidega, aga ei arvestata seda, et valitsejaid hääletatakse kohale kahjuks endiselt jalgadega.
Juba ajalooliseks kujunenud näide on pinkide puudumine parima jõevaatega kohas, linna kõige vanemal haljasalal Kaarsilla ja Vabadussilla vahel Emajõe paremkaldal (Toomemäe park oli ju enamuse ajast ülikooli oma). Uusi pinke pandi Vabadussilla alla liiklusmüra kätte. Aga see koht parima vaatega laisalt voolavale jõele on endiselt tühi.
Aitab virisemisest linnavalitsuse rahastajate, kunstnike ja arhitektide kallal. Neil muudki tähtsamat teha. Ainus, mida nendelt paluks, oleks näidata ära kohad, kuhu pinke panna, Emajõe ääres või Toomemäel või mujal linnas, ning missugused oleksid soovitatavad pingi tüübid.
Valmistajad võiks olla soovitavalt Tartu taustaga. Valumehaanikatehasel või muul ettevõttel on ju veel kogemusi mingisuguseid pingiotsi malmist valada.
Mööblidisainereid peaks Eestis olema jalaga segada. Vajaduse korral tehke rahvusvaheline võistlus või hange või valige suvalisest kataloogist. Pigem puidust ja seljatoega. Kui metallist osiseid vaetakse, siis jumala pärast tsingitud kujul, sest meie kliimas pole neid võimalik iga viie aasta tagant üle värvida nagu mõne Tartu silla piirdeid.
Kui kohad ja võimalused teada, võiks need välja panna linna kodulehele, kust pinkide rahastajad võiks neid valida ning varustada pingid oma reklaamlogodega. Olgu see siis õlletehas või kaubanduskett või Luunja kurk.
Parim oleks näiteks erasponsorlus teemal, et kohtasin oma kallimat siin kolmkümmend aastat tagasi. Reeglid pingi paigaldamiseks ja edasiseks hoolduseks poleks ju linnavalitsuse paljudel palgalistel ametnikel keerulised koostada. Hekid, katused, prügikastid sinna juurde. Pole ju palju paluda.