Priit Pullerits: elamus elu lõpuni

Kaugemast tulevikust tagasi vaadates ei ole need selle kuu kaalukamad küsimused. See, mis mäletamist väärib, on Kristina Šmigun-Vähi suurest spordist loobumise otsus.

Sest just temast hakkame järgnevail aastail – või lausa kümnendeil? – tundma enim puudust. Eesti jäi ilma (kõlab küll fataalselt, ent nii see on) ainsast maailma tipptasemel naissportlasest. Ja ajakirjanikud jäid ilma fantastilisest intervjueeritavast.

Sest erinevalt enamiku teiste Eesti sportlaste küsitlemisest kujunes Šmigun-Vähi usutlemisest alatasa sündmus. Need usutlused olid pahatihti ettearvamatud. Kui neist, muidugi, üldse asja sai.

Torino olümpiahooaja hakul sõitsin Eesti suusakoondisega Oslo lennujaamast 200 km põhja poole võistluspaika. Palusin, et igaüks pühendaks bussisõidu algul lugejate heaks minutit viis, et rääkida senisest ettevalmistusest, ja pärisin, kes ei ole sellega nõus. Tõusis vaid üks käsi. Šmigun-Vähi käsi.

Ei, see ei olnud kättemaks mu varasematel aastatel kirjutatud kriitiliste kommentaaride eest. Tal, erinevalt kõigist teistest koondislastest, oli põhimõte: ei mingeid intervjuusid võistluseelsel ajal.

Loomulikult on mul Šmigun-Vähiga ette tulnud ragistamisi. Kellel poleks? Pärast Torino olümpiavõitu rahvusvahelisel pressikonverentsil ei unustanud ta sõbraliku sõnaga meenutamast ka Eesti ajakirjanikke, kes ei ole tal just alati elu kergemaks teinud.

Kord Saku Suverulli aegu vaatasin ühisusutluse ajal tema öeldu peale vist liiga imestava näoga. Šmigun-Vähi otsustas, et niisama ta seda ei jäta. Igatahes oli tema pöördumine minu poole niivõrd jõuline, et isegi kõikenäinud kogukas kolleeg Gunnar Press eelistas tasahilju tema nägemisväljast selg ees taanduda.

Pärast lahendasime Šmigun-Vähiga olukorra rahulikult ära. Ta seletas, et peab mõistlikumaks sisimasse kogunenu välja paisata, et see edaspidi tuha alla hõõguma ei jääks.

Mis seal salata, eks ole tulnud Šmigun-Vähi suhtes ebamugavaid ülesandeid täita. Niipea kui enne Salt Lake City olümpiat tabasid teda dopingusüüdistused, pidin sõitma kibekähku Otepääle.

Ema Rutt Šmigun ütles koduukselt, et Kristina on treeningul. Sättisin end Tehvandi staadioni nõlvale ootama. Ja sinna ta peagi saabuski. Seega oli mul 200 meetrit, mis jäi staadionilt tema koduukseni, et küsimused ära küsida.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem, on mul tollest napilt kaheminutilisest kõnnivestlusest meeles tema hämmastavalt naerusuine nägu, nagu poleks midagi juhtunudki.

Suusaringkondades läks tollest ajast peale lahti aga legend, et uuriv ajakirjanik Pullerits luurab Šmigunide majas toimuvat kõrge hange tagant.

Üks vastuolulisimaid juhtumeid, mis isegi spordiajakirjanikud kahte leeri lõi, leidis aset 2001. aasta Lahti MMi aegu, kui oodatud medalite asemel piirdus Šmigun-Vähi 12., 19. ja 41. kohaga.

Osa ajakirjanikke kuulis võistlusjärgses usutluses, nagu oleks Šmigun-Vähi öelnud, et «ise olen üks igavene sitapea», teiste kõrv püüdis kinni, et «isa on üks igavene sitapea». Vaidlus, kummal leeril on õigus, kiskus õige ägedaks ning hakkas mind, kes ma ise kohal ei viibinud, paeluma meediateaduslikust aspektist.

Läksin raadiomajja ning küsisin reporter Tarmo Tiislerilt lindi Šmigun-Vähi intervjuuga. Linti sai suurel makil käsitsi edasi-tagasi liigutada, nii et iga häälik oleks selgelt kuulda.

Kutsusin ühekaupa kohale neli raadiotöötajat, kõik naised, ning küsisin, mida nad kuulevad. Kõik neli ütlesid, et kuulevad «isa on». Tiisler, kes vaatas protseduuri kõrvalt, kinnitas, et tema kuuleb «ise olen».

Taibates, et sellesse vaidlusse selguse toomine lisab vaid õli tulle – tjah, sinna sekka mahtus ka üks kõne Šmigun-Vähilt mulle –, otsustasin kohtumõistja rolli sinnapaika jätta. Las midagi jääb Eesti edukaima naissportlase kohta ka tulevastel spordiajaloolastel vähemkiretult distantsilt selgitada.

Aitäh, Kristina Šmigun-Vähi, unustamatute elamuste eest suusarajal ja ajakirjanike ees!