Pärimuse järgi lahkusid esimesed juudi kogukonnad Levandi piirkonnast enam kui 2000 aastat tagasi. Sestap peaksid kõik juudid üle maailma olema geneetiliselt sarnased, kuid kui sarnased nad tegelikult on?
Eesti teadlaste artikkel juutide põlvnemisest jõudis tippajakirja
/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
11. juuni 2010, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just sellisele küsimusele leidis vastuse Eesti ja Iisraeli teadlaste juhitud rahvusvaheline teadlaste rühm. Uurimisrühma juhtideks olid Tartu Ülikooli ja Eesti Biokeskuse teadlased Doron M. Behar, Bayazit Yunusbayev, Mait Metspalu ja Richard Villems.
Eile ilmus selle uuringu kohta rahvusvahelises teadusajakirjas Nature artikkel, mis heidab valgust juutide erinevate kogukondade genotüübilistele erinevustele. Nature on üks maailma tunnustatumaid ja tsiteeritumaid teadusajakirju.
Kivine tee avaldamiseni
Seal artikli avaldamine on pikk ja keeruline protsess. Esmalt otsustab toimetus, millised artiklid võiksid avaldamisele minna. Seejärel vaatab artikli üle ekspertide kriitiline komisjon ning teeb ettepanekud. Kui avastatu on omal alal tõeliselt läbimurdelise tähtsusega, pääseb see ajakirja.
Eelmine eestlaste uuringutega seotud artikkel ilmus Natures veebruaris, selles uurisid Metspalu, Villems ning veel mõned evolutsioonibioloogid 4000 aasta vanuse eskimomehe DNAd.
Eile ilmunud artikli sisuks oli uuring, kuivõrd sarnanevad üle maailma laiali pillutatud juudikogukonnad geneetiliselt Levandi esiisadega.
Ajalooliselt pärinevad juudid Lähis-Idast, kust rändasid vabatahtlikult või sunni korras väikeste rühmadena Euroopasse, Aafrikasse ja Aasiasse. Juutide uurimine on teadlasi huvitanud ajaloolise ettekujutuse tõttu, mille järgi põlvnevad juudid ühest suguharust ehk väikesest algpopulatsioonist Vahemere idakaldal.
Religioosne ning kultuuriline taust eeldaks, et need üle maailma laiali pillutatud kogukonnad sarnaneksid ka geneetiliselt. Uuringus analüüsisid teadlased 14 juudikogukonna genoome ning võrdlesid neid ajalooliste naaberrahvastega ja paljude teistega, iseäranis nende Lähis-Ida rahvastega, kes ei ole juudid.
Sarnasus esiisadega
Geenianalüüs näitas, et enamik tänapäeva juutidest sarnanevad mitmete teiste Levandi piirkonna rahvastega ning on geneetiliselt väga erinevad «peremeesrahvastest», kelle keskel nad elavad.
See annab kinnitust oletusele, mille järgi pärinevad juudid ühest ja samast väiksest kogukonnast.
Lisaks aga avardab uuring teadmisi, millise päritoluga on väiksemad juudikogukonnad Indias, Etioopias, Kaukaasias ja mujal. Etioopia ja India juudid näiteks sarnanevad geneetiliselt hoopis naabruses elavate põlisrahvastega.
Kuidas artikkel jõuab teadusajakirja Nature või Science?
Tartu Ülikooli treeninguõpetuse professor Jaak Jürimäe (pildil) on viimasel ajal rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjades üks enim avaldatavatest Eesti teadlastest.
Jürimäe sõnul on teadlaste põhiliseks sooviks avaldada artikleid võimalikult heades ajakirjades, kuna see on peaaegu ainukeseks karjääritegemise eelduseks. Artiklite avaldamisel tuleb arvestada ajakirja mõjukusega.
Kõik maailma olulisemad ja mainekamad teadusajakirjad on koondatud andmebaasi ISI Web of Science. Seal peetakse arvestust nii ajakirjades ilmunud artiklite arvu kui ka selle üle, kui palju nendele artiklitele teistes teadusajakirjades viidatud on.
Teadusajakirjades Nature ja Science artikli avaldamine on teadlasele ääretult pres-tiižne ning tagab ajakirjade laia leviku ja hea maine tõttu pea kindlasti selle, et artiklit tsiteerivad rohkelt teised teadlased. Loomulikult on teadusartikleid lihtsam avaldada neil autoreil, kellel on selles juba palju kogemusi.
Artikli kirjutamise ja avaldamise eesmärgiks on tavaliselt hästi planeeritud ja kontrollitud teaduseksperimendi tulemuste tutvustamine. Töö tulemuste kohta valmib artikli käsikiri, mis läbib kõigepealt toimetuse eelretsenseerimise, mille järel artikkel kas lükatakse tagasi või saadetakse retsenseerimisele.
Kui retsensendid on parandustega nõus, võetakse artikkel vastu ja tavaliselt ilmub see aasta jooksul. Tegemist on üsna pika protsessiga.
Tuleb aga lisada, et mainekates teadusajakirjades saadetakse retsenseerimisele vaid veerand toimetusse saabuvatest artiklitest, seega vähemalt 75 protsenti lükatakse kohe tagasi.