Edgar Karofeld: ülikoolilinnast asulaks Lõunakeskuse lähedal?

Olen paljuski nõus oma eakaaslase Enriko Talvistu öelduga (TPM 12.04), kuid ei tahaks nõustuda linnavolikogu liikme Urbo Vaarmanni väitega, «et igasugune muutus, mis häirib status quo’d, kutsub esile proteste ja nurinaid» (TPM 29.04).

Kui ikka muutus on üheselt positiivses suunas, siis vaevalt nurisetakse. Kui aga sooviti paremat, aga välja tuli nagu tavaliselt, siis ei peagi nende muutustega leppima. Selliseid muutusi, millega ei taha leppida, vaid hoopis protestida, toimub kahjuks ka Tartu linnas.

Paistab, et selle linna vägevad, raad ja rektoraat, küll räägivad koostööst, kuid pole mõistnud või suutnud kokku leppida, kuidas jõe ääres asuvat ülikoolilinna arendada.

Seepärast tundub väga tänapäevasena Aleksander Tõnissoni (Tartu linnapea 1934–1940) vastus teda usutlenud Uudislehe toimetajale: «Tulite Tartusse? Uudist otsima? Ma ei tea, mida head tahate siit leida? Küla, Siberi taiga on see linn. Uhkustatakse, et oleme Euroopas. Vale! Vaadake ainult ringi, milline on see meie au ja uhkus – ülikoolilinn.» (Hillar Palamets, «Lugusid toonasest Tartust»)

Mäletan oma ülikooliaega ligi 30 aastat tagasi, mil üliõpilased ühest kesklinna õppehoonest teise kiirustasid. Teel sai näha, mis linnas toimub, ja teinekord jõudis mõnes kohvikuski peatuda. Ülikooli võlu Tartus – nagu on praegugi teistes sama suurtes ülikoolilinnades – oligi see, et ülikool asus linnas, s.t oldi oluline osa linnast.

Ülikoolid ei olnud veel kuhugi linna serva surutud või sinna ise taandunud. Paljude siniste ja roheliste värvimütsidega noorte järgi oli ülikoolilinn teistest selgelt erinev.

Linnapea Tõnisson hoiatas ligikaudu 80 aastat tagasi: «Tartu oleks võinud olla kena linn, aga ta on lastud valguda liialt laiali. Linn on laiali jooksnud Maarja, Tamme-, Tähtvere ja Raadimõisa väljadele. Südalinna peale on vilistatud, sest linnast on tahetud teha küla ja külast linn. /.../ Raha on kasutatud äärelinnade korrastamiseks ja südalinn on jäetud unarusse. See on väär poliitika. /.../

Südalinna tuleb ehitada, äärelinnades laiutamisele tuleb lõpp peale teha.»

Aga just nii on lood Tartuga ka praegu: Eesti Maaülikool on pea tervikuna linnast Tähtvere väljale kolinud ja ülikool ehitab uued hooned Maarjamõisa. Üha enamatel üliõpilastel ja õppejõududel polegi enam kesklinna asja, linnas on vähem akadeemilist noorust ja ülikoolilinn on kaotamas oma nägu.

Kesklinnast Maarjamõisa ära viidud mitmel tuhandel inimesel pole enam valikut, kas minna lõunale Ülikooli kohvikusse, Suudlevatesse Tudengitesse, Ristiisa juurde või hoopis mujale ja nad peavad piirduma oma maja sööklaga. Kesklinna söögikohad jäetakse ilma nende püsiklientidest.

Võib küll rääkida internetist, Twitterist ja muudest suhtluskanalitest, kuid vana ülikooli kohvikut need ei asenda. Pannes üliõpilased ja õppejõud erialade kaupa linna servas kastidesse – ikka keemikud ühte ja tehnoloogid teise ja filoloogid kolmandasse –, ei kohtutagi enam mõnes kohvikus, et arutada näiteks seda, kuidas mõni uus erialatermin eesti keeles võiks kõlada või kas füüsikutel on pakkuda lahendust sportlaste probleemidele. Raad võiks endale teadvustada, et ülikoolid on selle linna pea ainuke kuldmuna.

Seda tuleks maksimaalselt väärtustada, pakkudes ülikoolidele arenguks soodsamaid võimalusi, krunte jms just kesklinnas, mitte soosides nende kolimist linna serva.

Kesklinnas on ju räämas auke veel küll, kuhu hea tahtmise korral saaks ülikoolile arenguvõimalusi luua ja seega kogu linna arengut soodustada: näiteks Ujula Konsumi vastas ja Oeconomicumi juures (kus saaks kasutada päeval suhteliselt tühjalt seisvat spordihoone parklat), Juridicumi taga, jõe pervel Fortuuna tänaval ja mitmes kohas mujalgi.

Kinnisvaraarendajatele ja ehitajatele on kindlasti kasumlikum ehitada pappmaju linna serva, kuid kas see on hea ka ülikoolile ja linnale?

Linn ja riik peaksid toetama ülikooli tema ajalooliste hoonete korrastamisel ning püüdma ülikooli neis igati alles hoida. Sest kui neist lahkub ülikool, siis jäävad majad tühjaks, hakkavad lagunema, mis ei mõju just hästi turiste ootava linna mainele.

Tartus pole välisriikide saatkondi, suurfirmade esindusi jt, kes oleksid ülikooli taandumisel võimelised ajaloolised hooned üle võtma ja neid korrastama. Seda ei suudeta teha isegi Rüütli tänavas, kuigi linnavolinik väidab, et «kesklinna südameks olev Rüütli tänav on hiilgavaks näiteks». Millest?

Vaadakem maju Rüütli ja Munga tänavast Raekoja platsi poole – üks paistab olevat täiesti hüljatud, teisel on katusetorn juba aastaid kaetud koormakilega ja rõdu küljest võib tükke jalakäijatele pähe kukkuda.

Jaani kiriku juurest paistab üle Laia tänava ülikooli valduses olev armetus seisus aadlimaja, mida polevat otstarbekas remontida, ja seal töötavad inimesed tuleb pigem taas mõnda uude pappmajja viia.

Rüütli tänava otsas tegi erakapital ühe aadlimaja viis aastat tagasi korda, kuid maja seisab tühjalt ja hakkab juba lagunema.

Pererahva suhtumisest oma kodusse saame aimu juba väravast sisenedes. Tartu ei ole enam kui viie aasta jooksul suutnud korda teha (või panna eraomanikku seda tegema) raudteejaama, sundides mõnelt rongilt tulijad kohe pimedasse ja kõledasse tunnelisse.

Mõtted võivad ju head olla, kuid need tuleb ka ellu viia. Samas on raudteejaama korrastamine linnale suhteliselt samas suurusjärgus investeering kui eramu omanikule oma värava parandamine.

Loodan, et kunagi muutub Tartu taas ülikoolilinnaks, kus linnasüdames on koos väärikate ajalooliste hoonetega ka tänapäevased õppe- ja teadusasutused, linnas on palju noori ja siin käib taas elu.

Samuti loodan, et Tallinnast Lõuna-Eestisse sõitvatel sõpradel poleks enam põhjust nöökamisi küsida, kuidas läheb teie elu seal asulas Lõunakeskuse lähedal.

Samal teemal: kesklinn ja ülikooli hoonestu, TPM 17.03, 12.04, 20.04 ja 30.04.